Gênesis

1. Ja Issand ütles Aabramile: „Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille Ma sulle näitan!

2. Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, Ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks!

3. Siis Ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla need, kes sind neavad, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!”

4. Ja Aabram läks, nagu Issand teda käskis, ja Lott läks ühes temaga; Aabram oli seitsekümmend viis aastat vana, kui ta Haaranist väljus.

5. Ja Aabram võttis oma naise Saarai ja oma vennapoja Loti ja kogu nende varanduse, mis nad olid soetanud, ja Haaranis hangitud hingelised, ja nad läksid teele Kaananimaa poole. Ja nad jõudsid Kaananimaale.

6. Ja Aabram käis maa läbi Sekemi püha paigani, Moore tammeni; kaananlased olid siis veel sellel maal.

7. Ja Issand ilmutas Ennast Aabramile ning ütles: „Sinu soole Ma annan selle maa!” Siis ta ehitas sinna altari Issandale, kes oli Ennast temale ilmutanud.

8. Sealt ta liikus edasi mäestikku Peetelist hommiku poole ja lõi oma telgi üles, nõnda et Peetel jäi õhtu ja Ai hommiku poole; ja ta ehitas sinna altari Issandale ning hüüdis appi Issanda nime.

9. Ja Aabram läks teele, rändas üha ja siirdus Lõunamaale.

10. Aga maal oli nälg. Siis Aabram läks alla Egiptusesse, et seal võõrana elada, sest maal oli suur nälg.

11. Ja kui ta minnes Egiptusele ligines, ütles ta oma naisele Saaraile: „Vaata, ma tean, et sa oled ilusa välimusega naine.

12. Aga kui egiptlased sind näevad, ütlevad nad: „See on tema naine!” Siis nad tapavad mind, aga jätavad sind elama.

13. Ütle siis, et oled minu õde, et mu käsi sinu tõttu võiks hästi käia ja mu hing sinu pärast ellu jääks!”

14. Kui Aabram jõudis Egiptusesse, siis nägid egiptlased, et naine oli väga ilus.

15. Ja kui vaarao vürstid teda nägid, siis nad ülistasid teda vaaraole ja naine võeti vaarao kotta,

16. kes tegi Aabramile tema pärast head: ta sai pudulojuseid, veiseid ja eesleid, sulaseid ja ümmardajaid, emaeesleid ja kaameleid.

17. Aga Issand nuhtles vaaraot ja tema koda suurte nuhtlustega Saarai, Aabrami naise pärast.

18. Siis vaarao kutsus Aabrami ning ütles: „Miks sa mulle seda tegid? Miks sa ei teatanud mulle, et ta on sinu naine?

19. Miks sa ütlesid: ta on mu õde, nõnda et ma tema enesele naiseks võtsin? Aga nüüd, vaata, seal on su naine, võta tema ja mine!”

20. Ja vaarao andis tema pärast meestele käsu, et nad saadaksid minema tema ja ta naise ja kõik, mis tal oli.

1. Ja Aabram läks Egiptusest üles Lõunamaale, tema ja ta naine ja kõik, mis tal oli; ja Lott oli ühes temaga.

2. Ja Aabram oli väga rikas karja, hõbeda ja kulla poolest.

3. Ja ta rändas peatuspaigast teise, Lõunamaalt Peeteli poole, sinna paika, kus ta telk enne oli olnud Peeteli ja Ai vahel,

4. altari paika, mille ta varem sinna oli teinud; ja Aabram hüüdis seal appi Issanda nime.

5. Aga ka Lotil, kes rändas ühes Aabramiga, oli pudulojuseid, veiseid ja telke.

6. Kuid maa ei suutnud neid toita, et üheskoos elada, sest nende varandus oli nii suur, et neil oli võimatu üheskoos elada.

7. Ja Aabrami lojuste karjaste ja Loti lojuste karjaste vahel tekkis riid; kaananlased ja perislased elasid siis veel sellel maal.

8. Siis Aabram ütles Lotile: „Ärgu olgu riidu minu ja sinu vahel, minu karjaste ja sinu karjaste vahel. Meie, mehed, oleme ju vennad!

9. Eks ole kogu maa su ees lahti? Mine nüüd minu juurest ära, lähed sina vasakut kätt, lähen mina paremat kätt; lähed sina paremat kätt, lähen mina vasakut kätt.”

10. Siis Lott tõstis oma silmad üles ja nägi, et kogu Jordani piirkond oli kõikjal veerikas; enne kui Issand Soodoma ja Gomorra hävitas, oli see kuni Soarini otsekui Issand rohuaed, samasugune nagu Egiptusemaa.

11. Ja Lott valis enesele kogu Jordani piirkonna; Lott läks teele hommiku poole ja nad lahkusid teineteisest.

12. Aabram jäi Kaananimaale ja Lott asus piirkonna linnadesse ning lõi oma telgid üles Soodomast saadik.

13. Aga Soodoma mehed olid väga pahad ja patused Issanda ees.

14. Ja Issand ütles Aabramile, pärast seda kui Lott tema juurest oli lahkunud: „Tõsta nüüd oma silmad üles ja vaata paigast, kus sa oled, põhja ja lõuna ja hommiku ja õhtu poole,

15. sest kogu maa, mida sa näed, Ma annan sinule ja su soole igaveseks ajaks!

16. Ja Ma teen su soo maapõrmu sarnaseks: kui keegi suudab maapõrmu ära lugeda, siis on sinugi sugu äraloetav!

17. Võta kätte, käi maa läbi pikuti ja põiki, sest Ma annan selle sinule!”

18. Ja Aabram võttis telgid ja tuli ning elas Mamre tammikus, mis on Hebroni juures; ja ta ehitas sinna altari Issandale.

1. Ja Sineari kuninga Amrafeli, Ellasari kuninga Arjoki, Eelami kuninga Kedorlaomeri ja Goojimi kuninga Tideali päevil sündis,

2. et nad alustasid sõda Soodoma kuninga Bera, Gomorra kuninga Birsa, Adma kuninga Sineabi, Seboimi kuninga Semeeberi ja Bela, see on Soari kuninga vastu.

3. Need kõik kogunesid Siddimi orgu, kus nüüd on Soolameri.

4. Kaksteist aastat olid nad Kedorlaomerit orjanud, aga kolmeteistkümnendal aastal nad tõstsid mässu.

5. Ja neljateistkümnendal aastal tulid Kedorlaomer ja need kuningad, kes olid ühes temaga, ja lõid refalasi Astarot-Karnaimis, susiite Haamis, emiite Kirjataimi tasandikul

6. ja horiite Seiri mäestikus kuni Eel-Paaranini, mis on kõrbe ääres.

7. Siis nad pöördusid tagasi ja tulid Een-Mispatti, see on Kaadesisse, ja vallutasid kogu amalekkide väljade ala, samuti võitsid nad emorlasi, kes elasid Haseson-Taamaris.

8. Aga Soodoma kuningas, Gomorra kuningas, Adma kuningas, Seboimi kuningas ja Bela, see on Soari kuningas, läksid välja ja valmistusid tapluseks nende vastu Siddimi orus:

9. Eelami kuninga Kedorlaomeri, Goojimi kuninga Tideali, Sineari kuninga Amrafeli ja Ellasari kuninga Arjoki vastu — neli kuningat viie vastu!

10. Aga Siddimi org oli täis maapigi auke. Kui Soodoma ja Gomorra kuningad põgenesid, siis nad langesid neisse, kuna ülejäänud põgenesid mäestikku.

11. Ja nad võtsid kogu Soodoma ja Gomorra varanduse ja kogu nende toiduse ning läksid ära.

12. Ja ära minnes nad võtsid ühes ka Loti, Aabrami vennapoja, ja tema varanduse; ta elas ju Soodomas.

13. Aga üks põgenik tuli ja teatas Aabramile, heebrealasele, kes elas emorlase Mamre, Eskoli ja Aaneri venna tammikus; ja need olid Aabrami liitlased.

14. Kui Aabram kuulis, et ta vennapoeg oli vangi viidud, siis ta vaatas üle oma kodakondsed, kes tema peres olid sündinud, arvult kolmsada kaheksateist, ja ajas vaenlasi taga kuni Daanini.

15. Ta jaotas öösel oma sulased nende vastu, lõi neid ja jälitas neid kuni Hoobani, mis on Damaskusest vasakut kätt.

16. Ja ta tõi tagasi kogu varanduse; ka Loti, oma vennapoja, ja tema varanduse ta tõi tagasi, samuti naised ja rahva.

17. Ja kui ta Kedorlaomerit ja ühes temaga olevaid kuningaid löömast tagasi tuli, läks Soodoma kuningas temale vastu Saave orgu, see on Kuningaorgu.

18. Ja Melkisedek, Saalemi kuningas, tõi leiba ja viina, sest tema oli kõige kõrgema Jumala preester,

19. ja õnnistas teda ning ütles: „Olgu õnnistatud Aabram, kõige kõrgema Jumala, taeva ja maa looja poolt!

20. Olgu kiidetud kõige kõrgem Jumal, kes sinu vaenlased su kätte andis!” Ja Aabram andis temale kümnist kõigest.

21. Ja Soodoma kuningas ütles Aabramile: „Anna hingelised mulle, aga varandus võta enesele.”

22. Kuid Aabram ütles Soodoma kuningale: „Ma tõstan oma käe üles Issanda, kõige kõrgema Jumala poole, Kes on taeva ja maa Looja,

23. et ma ei võta lõngaotsa ega kingapaelagi kõigest sellest, mis sinu oma on, et sa ei saaks öelda: mina olen Aabrami rikkaks teinud!

24. Mul pole midagi vaja — ainult, mis poisid sõid, ja mehed, kes ühes minuga käisid — Aaner, Eskol ja Mamre — need võtku oma osa!”

1. Pärast neid lugusid tuli Aabramile nägemuses Issanda sõna, Kes ütles: „Ära karda, Aabram! Mina olen sulle kilbiks. Sinu tasu on väga suur!”

2. Aga Aabram ütles: „Issand Issand! Mida Sa mulle saad anda? Mina ju lähen ära lastetuna ja mu koja valitsejaks on Elieser Damaskusest!”

3. Ja Aabram ütles: „Vaata, mulle sa ei ole ihuvilja andnud, aga näe, minu kojas sündinu saab mu pärijaks!”

4. Ja vaata, temale tuli Issanda sõna, Kes ütles: „Tema ei ole sinu pärija, vaid see, kes väljub su oma ihust, on su pärija.”

5. Ja Ta viis teda õue ning ütles: „Vaata nüüd taeva poole ja loe tähti, kui sa suudad neid lugeda!” Ja Ta ütles temale: „Nõnda saab olema sinu sugu!”

6. Ja ta uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks.

7. Ja Ta ütles temale: „Mina olen Issand, Kes sind tõi Kaldea Uurist, et anda sulle päranduseks see maa!”

8. Aga ta küsis: „Issand Issand, millest ma ära tunnen, et ma selle pärin?”

9. Siis Ta vastas temale: „Too mulle kolmeaastane õhvake, kolmeaastane kits, kolmeaastane jäär ja turteltuvi ühes lennuvõimelise pojaga.”

10. Ja ta tõi Temale kõik need, lõikas need keskelt lõhki ja pani vastavad pooled vastakuti; aga lindusid ta ei lõiganud lõhki.

11. Kui röövlinnud laskusid korjuste peale, siis peletas Aabram need minema.

12. Aga kui päike loojus, vajus Aabram sügavasse unne, ja vaata, hirm ning suur pimedus haarasid teda!

13. Ja Issand ütles Aabramile: „Sa pead teadma, et su järglased on võõrastena maal, mis ei ole nende oma; nad tehakse orjadeks ja neid vaevatakse nelisada aastat.

14. Aga ka rahvast, keda nad orjavad, Ma karistan, ja selle järel nad tulevad ära suure varandusega.

15. Sina ise aga lähed rahuga oma vanemate juurde, sind maetakse heas vanuses.

16. Alles neljas põlv tuleb siia tagasi, sest emorlaste süü ei ole tänini veel küllaldane!”

17. Ja kui päike oli loojunud ja kui oli pime, siis nähti suitsevat küpsetusahju ja tuleleeki, mis nende lõigatud tükkide vahelt läbi käis!

18. Selsamal päeval Issand tegi Aabramiga lepingu ja ütles: „Sinu soole Ma annan selle maa Egiptuseojast suure jõeni, Frati jõeni,

19. keenlased, kenislased, kadmonlased,

20. hetiidid, perislased, refalased, 21 emorlased, kaananlased, girgaaslased ja jebuuslased!”

1. Ja Saarai, Aabrami naine, ei toonud temale last ilmale; aga tal oli ümmardajaks egiptlanna, nimega Haagar.

2. Ja Saarai ütles Aabramile: „Vaata, Issand on mind keelanud last saamast. Heida nüüd mu ümmardaja juurde, vahest saan järeltulija temalt!” Ja Aabram kuulis Saarai sõna.

3. Ja Saarai, Aabrami naine, võttis egiptlanna Haagari, oma ümmardaja, pärast seda kui Aabram oli kümme aastat elanud Kaananimaal, ja andis ta oma mehele Aabramile naiseks.

4. Ja tema heitis Haagari juurde ja see sai käima peale; aga kui see nägi, et ta oli käima peal, siis oli ta emand tema silmis nagu alam.

5. Ja Saarai ütles Aabramile: „Mulle sündinud ülekohus tulgu sinu peale! Mina andsin oma ümmardaja sinu sülle, aga kui ta nüüd näeb, et ta on käima peal, siis olen mina tema silmis nagu alam. Issand mõistku õigust minu ja sinu vahel!”

6. Aga Aabram ütles Saaraile: „Vaata, su ümmardaja on sinu käes! Talita temaga, nagu sa heaks arvad.” Siis Saarai alandas teda, aga seejärel ta põgenes tema juurest.

7. Ja Issanda Ingel leidis tema veeallika juurest kõrbes, Suuri tee ääres oleva allika juurest.

8. Ja Ta ütles: „Haagar, Saarai ümmardaja! Kust sa tuled ja kuhu sa lähed?” Ja tema vastas: „Ma põgenen oma emanda Saarai eest!”

9. Siis ütles Issanda Ingel temale: „Mine tagasi oma emanda juurde ja alanda ennast tema käte alla!”

10. Ja Issanda Ingel ütles temale: „Ma teen sinu soo nõnda arvurikkaks, et see paljuse pärast pole loetav!”

11. Ja Issanda Ingel ütles temale: „Vaata, sa oled käima peal ja tood poja ilmale! Pane temale nimeks Ismael, sest Issand on kuulnud su alandusest!

12. Temast tuleb mees nagu metseesel — tema käsi on igaühe vastu ja igaühe käsi on tema vastu — ta elab vaenus kõigi oma vendadega!”

13. Siis ta nimetas Issandat, Kes temaga oli rääkinud, nimega „Sina oled nähtav Jumal!” Sest ta ütles: „Eks ole minagi siin viimaks näinud Teda, Kes mind näeb?”

14. Seepärast nimetatakse kaevu Lahhai-Roi kaevuks; vaata, see on Kaadesi ja Baaradi vahel.

15. Ja Haagar tõi Aabramile poja ilmale; ja Aabram pani oma pojale, kelle Haagar oli sünnitanud, Ismael nimeks.

16. Ja Aabram oli kaheksakümmend kuus aastat vana, kui Haagar Aabramile Ismaeli ilmale tõi.

1. Kui Aabram oli üheksakümmend üheksa aastat vana, siis Issand ilmutas Ennast Aabramile ja ütles temale: „Mina olen kõigeväeline Jumal, käi Minu palge ees ja ole vaga!

2. Ma teen lepingu Enese ja sinu vahel ja sind üpris väga paljuks!”

3. Siis Aabram heitis silmili maha ja Jumal rääkis temaga, öeldes:

4. „See olen Mina! Vaata, Mu leping sinuga on, et sina saad paljude rahvaste isaks!

5. Sinu nime ei hüüta siis enam Aabramiks, vaid su nimi olgu Aabraham, sest Ma teen sind paljude rahvaste isaks!

6. Ma teen sind üpris väga viljakaks ja lasen sind rahvaiks saada, kuningadki põlvnevad sinust!

7. Ma teen lepingu Enese ja sinu vahel, ja sinu soo vahel pärast sind, igaveseks lepinguks sugupõlvedele, et Ma olen Jumalaks sinule ja su soole pärast sind.

8. Ja Ma annan sinule ja su soole pärast sind selle maa, kus sa võõrana elad, kogu Kaananimaa, igaveseks omandiks. Ja Mina olen neile Jumalaks!”

9. Ja Jumal ütles Aabrahamile: „Ja sina pead Mu lepingut pidama, sina ja su sugu pärast sind põlvest põlve.

10. See on Minu leping Minu ja teie ning sinu soo vahel pärast sind, mida te peate pidama: kõik meesterahvad tuleb teil ümber lõigata!

11. Te peate oma eesnaha liha ümber lõikama ja see olgu Minu ja teie vahelise lepingu märgiks.

12. Kaheksapäevastena tuleb teil ümber lõigata kõik teie meesterahvad põlvkondade viisi, olgu peres sündinud, olgu raha eest ostetud ükskõik missuguselt võõralt, kes sinu soost ei ole,

13. kindlasti tuleb ümber lõigata niihästi su peres sündinu kui su raha eest ostetu. Minu leping peab teie ihu küljes olema igavese lepinguna!

14. Aga eesnahaga meesterahvas, kelle eesnaha liha ei ole ümber lõigatud, tuleb hävitada oma rahva seast: ta on tühistanud Minu lepingu!”

15. Ja Jumal ütles Aabrahamile: „Saaraid, oma naist, ära hüüa enam Saaraiks, vaid tema nimi olgu Saara!

16. Ma õnnistan teda ja annan ka temalt sulle poja! Ma õnnistan teda nõnda, et ta saab rahvaiks, rahvaste kuningadki põlvnevad temast!”

17. Siis Aabraham heitis silmili maha, naeris ja ütles oma südames: „Kas peaks saja-aastasele poeg sündima? Või peaks üheksakümneaastane Saara sünnitama?”

18. Ja Aabraham ütles Jumalale: „Kui ainult Ismaelgi sinu ees jääks elama!”

19. Siis ütles Jumal: „Siiski, su naine Saara sünnitab sulle poja ja sa pead panema temale nimeks Iisak. Ja Ma teen temaga lepingu, igaveseks lepinguks tema soole pärast teda!

20. Aga ka Ismaeli pärast Ma olen sind kuulnud. Vaata, Ma õnnistan teda ja teen ta viljakaks ning üpris väga arvurikkaks. Temast sünnib kaksteist vürsti ja Ma teen ta suureks rahvaks.

21. Kuid Oma lepingu Ma teen Iisakiga, kelle Saara sulle sünnitab tuleval aastal selsamal ajal!”

22. Kui Jumal oli lõpetanud kõneluse Aabrahamiga, siis Ta läks tema juurest üles.

23. Ja Aabraham võttis oma poja Ismaeli ja kõik oma peres sündinud, ja kõik raha eest ostetud, kõik meesterahvad Aabrahami pere inimeste hulgast, ja lõikas ümber nende eesnaha liha, otse selsamal päeval, nõnda nagu Jumal teda oli käskinud.

24. Aabraham oli üheksakümmend üheksa aastat vana, kui ta eesnaha liha ümber lõigati.

25. Ja Ismael, tema poeg, oli kolmteist aastat vana, kui ta eesnaha liha ümber lõigati.

26. Otse selsamal päeval lõigati ümber Aabraham ja tema poeg Ismael;

27. ja kõik ta pere mehed, peres sündinud ja võõrastelt raha eest ostetud, lõigati ümber koos temaga.

1. Ja Issand ilmutas Ennast temale Mamre tammikus, kui ta istus telgi ukse ees kõige palavamal päevaajal.

2. Ta tõstis oma silmad üles ja vaatas, ja ennäe, kolm meest seisid ta ees! Ja nähes neid, tõttas ta telgi ukse juurest neile vastu ja kummardas maani

3. ning ütles: „Issand, kui ma Sinu silmis armu leian, siis ära mine Oma sulasest mööda!

4. Toodagu nüüd pisut vett, peske jalgu ja nõjatuge puu alla.

5. Ma toon palukese leiba, kinnitage südant enne kui edasi lähete, kui juba kord olete Oma sulase kaudu käimas!” Ja nad vastasid: „Tee nõnda, nagu sa oled rääkinud!”

6. Ja Aabraham tõttas telki Saara juurde ning ütles: „Võta ruttu kolm mõõtu nisujahu, sõtku ja tee kooke!”

7. Ja Aabraham jooksis karja juurde, võttis ühe noore ja ilusa vasika, andis poisi kätte ja see tõttas seda valmistama.

8. Ja ta tõi võid, piima ja vasika, mis oli valmistatud, ja pani nende ette; ta ise seisis nende juures puu all, kui nad sõid.

9. Siis nad küsisid temalt: „Kus su naine Saara on?” Ja ta vastas: „Seal telgis!”

10. Siis ta ütles: „Ma tulen sinu juurde kindlasti tagasi aasta pärast samal ajal, ja vaata, su naisel Saaral saab olema poeg!” Ja Saara kuulis seda tema selja taga oleva telgi ukse juures.

11. Aga Aabraham ja Saara olid vanad ja elatanud; Saaral oli lakanud olemast ka see, mis muidu naistele on omane.

12. Ja Saara naeris iseeneses ja mõtles: „Nüüd, kui ma olen vanaks jäänud, peaks mul veel himu olema! Ja ka mu isand on vana.”

13. Aga Issand ütles Aabrahamile: „Miks Saara naerab ja ütleb: kas ma tõesti peaksin sünnitama, kuna ma ju olen vana?

14. Kas peaks Issandal midagi olema võimatu? Ma tulen su juurde tagasi aasta pärast samal ajal, ja Saaral saab olema poeg!”

15. Kuid Saara salgas, öeldes: „Mina ei naernud!” Sest ta kartis. Tema aga ütles: „Sa naersid küll!”

16. Siis mehed tõusid sealt üles ja vaatasid alla Soodoma poole; ja Aabraham läks ühes nendega, neid saatma.

17. Ja Issand ütles: „Kas peaksin varjama Aabrahami eest, mida tahan teha?

18. Aabraham saab ometi suureks ja vägevaks rahvaks ja tema nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad!

19. Sest Ma tean temast, et ta käsib oma poegi ja järeltulevat sugu hoida Issand teed ning teha, mis õige ja kohus, et Issand võiks anda Aabrahamile, mis Ta temale on tõotanud.”

20. Siis ütles Issand: „Hädakisa Soodoma ja Gomorra pärast on suur ja nende patud on väga rasked!

21. Seepärast Ma lähen alla ja vaatan, kas nad Minuni jõudnud hädakisa kohaselt on teinud kõike seda või mitte. Ma tahan seda teada!”

22. Ja mehed pöördusid sealt ära ja läksid Soodomasse, aga Aabraham jäi veel seisma Issanda ette.

23. Ja Aabraham astus ligi ning ütles: „Kas tahad tõesti hävitada õige ühes õelaga?

24. Vahest on linnas viiskümmend õiget? Kas tahad siis need hävitada ega taha paigale andeks anda nende viiekümne õige pärast, kes seal on?

25. Jäägu Sinust kaugele see tegu, et tapad õige ühes õelaga, et õigel käib käsi nagu õelalgi! Jäägu see Sinu poolt tegemata! Kas kõige maailma kohtumõistja ei peaks tegema õigust?”

26. Ja Issand ütles: „Kui Ma Soodoma linnast leian viiskümmend õiget, siis annan nende pärast andeks kogu paigale.”

27. Aga Aabraham kostis ning ütles: „Vaata, ma olen nõuks võtnud siiski Issandaga rääkida, kuigi olen põrm ja tuhk!

28. Vahest puudub viiekümnest õigest viis? Kas tahad siis nende viie pärast hävitada kogu linna?” Ja Tema vastas: „Ma ei hävita, kui sealt leian nelikümmend viis!”

29. Ja ta jätkas veelgi kõnelust Temaga ning ütles: „Vahest leidub seal nelikümmend?” Ja Tema vastas: „Ma ei tee seda neljakümne pärast!”

30. Aga ta ütles: „Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel räägin! Vahest leidub seal kolmkümmend?” Ja Tema vastas: „Ma ei tee seda, kui sealt leian kolmkümmend!”

31. Siis ta ütles: „Vaata, ma olen nõuks võtnud siiski Issandaga rääkida. Vahest leidub seal kakskümmend?” Ja Tema vastas: „Ma ei hävita kahekümne pärast!”

32. Aga ta ütles: „Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel üksainus kord räägin! Vahest leidub seal kümme?” Ja Tema vastas: „Ma ei hävita kümne pärast!”

33. Ja Issand läks ära, kui oli lõpetanud kõneluse Aabrahamiga; ja Aabraham läks koju.

1. Ja need kaks Inglit jõudsid õhtul Soodomasse. Lott istus parajasti Soodoma väravas. Kui Lott neid nägi, siis ta tõusis neile vastu, kummardas silmili maha

2. ja ütles: „Ennäe mu isandaid! Astuge ometi oma sulase kotta, jääge öömajale ja peske oma jalad. Hommikul võite vara üles tõusta ja oma teekonda jätkata!” Kuid nad vastasid: „Ei, me jääme ööseks välja!”

3. Aga ta käis neile väga peale. Siis nad põikasid tema juurde ning tulid ta kotta. Ja ta valmistas neile söömaaja, küpsetas hapnemata leibu ja nad sõid.

4. Nad ei olnud veel magama heitnud, kui linna mehed, Soodoma mehed, piirasid koda, niihästi noored kui vanad, kogu rahvas viimseni,

5. ja hüüdsid Lotti ning ütlesid temale: „Kus on mehed, kes öösel tulid sinu juurde? Too nad välja meie kätte, et saaksime neid katsuda!”

6. Siis Lott läks välja nende juurde ukse ette, sulges ukse enese järel

7. ja ütles: „Mu vennad, ärge ometi tehke kurja!

8. Vaadake, mul on kaks tütart, kes mehest veel midagi ei tea. Ma toon need välja teie kätte ja talitage nendega, nagu teie silmis hea on. Neile meestele ainult ärge tehke midagi, sest nad on tulnud varjule minu katuse alla!”

9. Kuid nad vastasid: „Käi minema!” Ja nad ütlesid: „Ise on tulnud võõrana elama, aga tahab olla kohtumõistjaks! Nüüd me kohtleme sind kurjemini kui neid!” Ja nad kippusid väga mehe, Loti, kallale ning asusid ust maha murdma.

10. Siis mehed sirutasid käed välja, tõmbasid Loti eneste juurde kotta ja sulgesid ukse.

11. Aga mehi, kes koja ukse taga olid, lõid nad pimestusega, niihästi väikesi kui suuri, nõnda et need väsisid ust otsimast.

12. Ja mehed ütlesid Lotile: „Kas sul veel keegi siin on? Oma väimehed, pojad ja tütred ja kõik, kes sul linnas on, vii siit paigast ära,

13. sest me hävitame selle paiga, kuna hädakisa nende pärast on Issanda ees suur; ja Issand on meid läkitanud seda hävitama!”

14. Siis Lott läks välja ja kõneles oma väimeestega, kes pidid võtma ta tütred, ning ütles: „Tõuske, minge siit paigast ära, sest Issand hävitab selle linna!” Aga oma väimeeste silmis ta heitis nalja.

15. Ja kui hakkas koitma, kiirustasid Inglid Lotti, öeldes: „Tõuse, võta oma naine ja kaks tütart, kes siin on, et sa ei hukkuks linna süü pärast!”

16. Ja kui ta veel kõhkles, siis haarasid mehed kinni ta käest, ja ta naise käest ja ta mõlemate tütarde käest, sest Issand tahtis teda säästa; ja nad viisid ta ära ning jätsid väljapoole linna.

17. Ja neid välja viies nad ütlesid: „Päästa oma hing! Ära vaata selja taha ja ära peatu mitte kuskil ümbruskonnas! Põgene mäestikku, et sa ei hukkuks!”

18. Ja Lott vastas neile: „Muidugi mitte, mu Issand!

19. Vaata, Su sulane on küll Sinu silmis armu leidnud ja suur on Su heldus, mida mulle oled osutanud, jättes mu hinge elama! Aga ma ei suuda põgeneda mäestikku, et õnnetus mind ei tabaks ja ma ei sureks!

20. Vaata, see linn taamal on nii ligidal, et sinna võiks põgeneda ja on pisitilluke! Kui ma ometi sinna pääseksin — eks ole, see on ju pisitilluke? — siis võiks mu hing jääda elama!”

21. Ja Ta vastas temale: „Vaata, Ma võtan sind kuulda ka selles asjas ega paiska segi linna, millest sa räägid!

22. Tõtta, põgene sinna, sest Ma ei või midagi teha enne, kui sa sinna oled jõudnud!” Seepärast pandi sellele linnale nimeks Soar.

23. Päike oli just tõusnud maa kohale, kui Lott jõudis Soari.

24. Ja Issand laskis sadada Soodoma ja Gomorra peale väävlit ja tuld Issanda juurest taevast

25. ning hävitas need linnad ja kogu ümbruskonna, kõik linnade elanikud ja maa taimestiku.

26. Aga Loti naine, kes ta järel käis, vaatas tagasi ja muutus soolasambaks!

27. Ja Aabraham läks hommikul vara paika, kus ta Issanda ees oli seisnud,

28. heitis pilgu alla Soodoma ja Gomorra poole ja kogu ümbruskonna maapinnale, vaatas, ja ennäe, maast tõusis suits otsekui sulatusahju suits!

29. Kui Jumal oli segi paisanud ümbruskonna linnad, mõtles Jumal Aabrahamile ja saatis Loti ära selle hävituse keskelt, millega ta segi paiskas need linnad, kus Lott oli elanud.

30. Ja Lott läks Soarist üles ning elas mäestikus ühes oma kahe tütrega, sest ta kartis elada Soaris; ta elas ühes koopas, tema ise ja ta mõlemad tütred.

31. Kord ütles vanem nooremale: „Meie isa on vana ja pole ühtki meest maal, kes tuleks meie juurde kogu maailma kombe järgi.

32. Tule, joodame oma isa viinaga ja magame temaga, et saaksime oma isalt järeltulija!”

33. Ja nad jootsid oma isa sel ööl viinaga ja vanem läks ning magas oma isaga; see ei märganudki, millal ta magama heitis või üles tõusis.

34. Ja järgmisel päeval ütles vanem nooremale: „Vaata, ma magasin eile oma isaga. Joodame ka sel ööl teda viinaga, siis mine maga sina temaga, et saaksime oma isalt järeltulija!”

35. Ja nad jootsid ka sel ööl oma isa viinaga ja noorem läks ning magas temaga; see ei märganudki, millal ta magama heitis või üles tõusis.

36. Ja Loti mõlemad tütred said oma isast käima peale.

37. Ja vanem sünnitas poja ning pani temale nimeks Moab; see on moabiitide isa tänapäevani.

38. Ja noorem sünnitas ka poja ning pani temale nimeks Ben-Ammi; see on ammonlaste isa tänapäevani.

1. Ja Aabraham siirdus sealt Lõunamaale ning asus elama Kaadesi ja Suuri vahele; ta elas Geraris võõrana.

2. Ja Aabraham ütles oma naise Saara kohta: „Ta on minu õde.” Siis Gerari kuningas Abimelek läkitas järele ja võttis Saara.

3. Aga Jumal tuli Abimeleki juurde öösel unes ja ütles temale: „Vaata, sa pead surema naise pärast, kelle sa enesele võtsid, sest ta on abielunaine!”

4. Abimelek aga ei olnud temasse puutunud ja vastas: „Issand, kas tahad surmata ka õiget rahvast?

5. Eks ta öelnud mulle: ta on minu õde? Ja tema ütles ka ise: ta on mu vend! Ma tegin seda vaga südame ja süütute kätega!”

6. Siis ütles Jumal temale unes: „Minagi tean, et sa tegid seda vaga südamega ja ma hoidsin sind ka Minu vastu pattu tegemast: sellepärast Ma ei lasknud sind temasse puutuda.

7. Ja nüüd anna mehele naine tagasi, sest ta on prohvet ja ta palub sinu pärast, et sa jääksid elama. Aga kui sa tagasi ei anna, siis tea, et peate surema sina ja kõik, kes sul on!”

8. Ja Abimelek tõusis hommikul vara, kutsus kõik oma sulased ning rääkis kõik need sõnad nende kuuldes; ja mehed kartsid väga.

9. Siis Abimelek kutsus Aabrahami ja ütles temale: „Mis sa meile tegid! Millega ma sinu vastu pattu tegin, et sa tõid suure süü minu ja mu kuningriigi peale? Sa oled minuga teinud sündmatuid tegusid!”

10. Ja Abimelek küsis Aabrahamilt: „Mida sa mõtlesid seda asja tehes?”

11. Ja Aabraham vastas: „Mina mõtlesin ainult, et selles paigas ei ole jumalakartust ja mind tapetakse mu naise pärast.

12. Ja tema ongi tõepoolest mu õde: mu isa tütar, kuigi mitte mu ema tütar; seetõttu ta sai mu naiseks.

13. Aga kui Jumal saatis mind isamajast rändama, ütlesin ma temale: osuta mulle seda armastust, et sa kõigis paigus, kuhu tuleme, minu kohta ütled: ta on mu vend!”

14. Siis Abimelek võttis pudulojuseid ja veiseid, sulaseid ja ümmardajaid ja andis Aabrahamile; ja ta andis temale tagasi Saara, ta naise.

15. Ja Abimelek ütles: „Vaata, mu maa on lahti sinu ees, ela, kus sulle meeldib!”

16. Ja Saarale ta ütles: „Näe, ma annan su vennale tuhat hõbetükki. Vaata, see olgu sulle hüvituseks kõigi ees, kes su juures on. Sa oled kõiges õigeks osutunud!”

17. Ja Aabraham palus Jumalat ja Jumal tegi terveks Abimeleki, ta naise ja ta ümmardajad, nõnda et nad said lapsi,

18. sest Issand oli sulgenud kõvasti kõik emaihud Abimeleki kojas Saara, Aabrahami naise pärast.

1. Ja Issand hoolitses Saara eest, nõnda nagu Ta oli lubanud. Issand toimis Saaraga, nõnda nagu Ta oli öelnud:

2. Saara sai käima peale ja tõi Aabrahamile poja ilmale ta vanas eas, määratud ajal, millest Jumal temaga oli rääkinud.

3. Ja Aabraham pani oma pojale, kes temale sündis, kelle Saara temale ilmale tõi, Iisak nimeks.

4. Ja Aabraham lõikas ümber oma poja Iisaki, kui see kaheksapäevane oli, nõnda nagu Jumal teda oli käskinud.

5. Ja Aabraham oli sada aastat vana, kui ta poeg Iisak temale sündis.

6. Aga Saara ütles: „Jumal pani mind naerma! Igaüks, kes sellest kuuleb, naerab mind!”

7. Ja ta ütles: „Kes oleks võinud Aabrahamile kuulutada, et Saara imetab veel lapsi? Ometi tõin ma temale poja ilmale ta vanas eas!”

8. Laps kasvas ja võõrutati; ja Aabraham tegi suured joodud Iisaki võõrutamispäeval.

9. Kui Saara nägi egiptlanna Haagari poega, kelle see Aabrahamile oli ilmale toonud, naervat,

10. siis ta ütles Aabrahamile: „Kihuta minema see ümmardaja ja tema poeg, sest selle ümmardaja poeg ei või pärida ühes minu poja Iisakiga!”

11. See kõne aga oli Aabrahami silmis ta poja kohta väga paha.

12. Aga Jumal ütles Aabrahamile: „Ärgu olgu see su silmis paha ei poisi ega su ümmardaja kohta. Kõiges, mis Saara sulle ütleb, kuule ta sõna, sest Iisakist loetakse sinu sugu!

13. Aga ka ümmardaja poja Ma teen rahvaks, sest ta on ju sinu järeltulija!”

14. Ja Aabraham tõusis hommikul vara, võttis leiva ja veelähkri ning andis Haagarile, pannes need temale selga, samuti lapse ja saatis ta minema. Ja tema läks ning eksles Beer-Seba kõrbes.

15. Kui vesi lähkrist lõppes, siis ta heitis lapse ühe põõsa alla

16. ja läks ning istus temaga kohastikku, ammulaske kauguses, sest ta ütles: „Ma ei või näha lapse surma!” Nõnda ta istus temaga kohastikku, tõstis häält ja nuttis.

17. Aga Jumal kuulis poisi häält ja Jumala Ingel hüüdis taevast Haagarit ning ütles temale: „Mis sul viga on, Haagar? Ära karda, sest Jumal on kuulnud poisi häält seal, kus ta on.

18. Tõuse, tõsta poiss üles ja võta ta käekõrvale, sest Ma tahan temast teha suure rahva!”

19. Ja Jumal tegi ta silmad lahti, nõnda et ta nägi üht veekaevu; ta läks ning täitis lähkri veega ja andis poisile juua.

20. Ja Jumal oli poisiga; ta kasvas ja elas kõrbes, ja temast sai ammukütt.

21. Ta elas Paarani kõrbes; ja ta ema võttis temale Egiptusemaalt naise.

22. Sel ajal Abimelek ja tema väepealik Piikol rääkisid Aabrahamiga, öeldes: „Jumal on sinuga kõiges, mis sa teed.

23. Ja nüüd vannu mulle siin Jumala juures, et sa ei peta mind ega mu lapsi ja lapselapsi! Heateo pärast, mis ma sulle tegin, tee seda mulle ja maale, kus sa võõrana elad!”

24. Ja Aabraham ütles: „Ma vannun!”

25. Aabraham aga noomis Abimelekit veekaevu pärast, mille Abimeleki sulased väevõimuga olid ära võtnud.

26. Kuid Abimelek vastas: „Mina ei tea, kes seda tegi. Sina pole mulle sellest teatanud ja mina ise pole ka midagi kuulnud enne kui täna!”

27. Siis Aabraham võttis pudulojuseid ja veiseid ja andis Abimelekile; ja nad mõlemad sõlmisid lepingu.

28. Kui Aabraham pani seitse lambatalle eraldi,

29. küsis Abimelek Aabrahamilt: „Milleks on siin need seitse talle, keda sa oled pannud eraldi?”

30. Ja tema vastas: „Sa pead need seitse talle minu käest võtma tõendina minu poolt, et mina olen kaevanud selle kaevu!”

31. Seepärast hüütakse seda paika Beer-Sebaks, sest nad mõlemad andsid seal vande.

32. Nõnda sõlmisid nad Beer-Sebas lepingu. Siis Abimelek ja tema väepealik Piikol tõusid ja läksid tagasi vilistide maale.

33. Aabraham aga istutas Beer-Sebasse ühe tamariskipuu ja hüüdis seal appi Issanda, igavese Jumala nime.

34. Ja Aabraham elas võõrana vilistide maal kaua aega.

1. Ja pärast neid sündmusi kiusas Jumal Aabrahami ning ütles temale: „Aabraham!” Ja ta vastas: „Siin ma olen!”

2. Ja Tema ütles: „Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ja mine Morija maale ning ohverda ta seal põletusohvriks ühel neist mägedest, mis Ma sulle nimetan!”

3. Ja Aabraham tõusis hommikul vara, saduldas oma eesli, võttis enesega ühes oma kaks noort meest ja oma poja Iisaki, lõhkus põletusohvri puud, seadis minekule ja läks paika, millest Jumal temale oli rääkinud.

4. Kolmandal päeval Aabraham tõstis oma silmad üles ja nägi seda paika kaugelt.

5. Ja Aabraham ütles oma noortele meestele: „Jääge teie eesliga siia. Mina ja poiss läheme sinna, kummardame ja tuleme siis tagasi teie juurde.”

6. Ja Aabraham võttis põletusohvri puud, pani need oma pojale Iisakile õlale, võttis oma kätte tule ja noa ning mõlemad läksid üheskoos.

7. Ja Iisak rääkis oma isa Aabrahamiga ning ütles: „Isa!” Ja tema vastas: „Siin ma olen, mu poeg!” Siis ta ütles: „Näe, siin on tuli ja puud, aga kus on ohvritall?”

8. Ja Aabraham vastas: „Küllap Jumal vaatab Enesele ohvritalle, mu poeg!” Nõnda läksid mõlemad üheskoos.

9. Ja kui nad jõudsid paika, millest Jumal temale oli rääkinud, ehitas Aabraham sinna altari, ladus puud, sidus kinni oma poja Iisaki ja pani ta altarile puude peale.

10. Ja Aabraham sirutas käe ja võttis noa, et oma poega tappa.

11. Aga Issanda Ingel hüüdis teda taevast ja ütles: „Aabraham, Aabraham!” Ja tema vastas: „Siin ma olen!”

12. Siis Ta ütles: „Ära pane kätt poisi külge ja ära tee temale midagi, sest nüüd Ma tean, et sa kardad Jumalat ega keela Mulle oma ainust poega!”

13. Ja Aabraham tõstis oma silmad üles, vaatas, ja ennäe, üks jäär oli rägastikus sarvipidi kinni! Ja Aabraham läks ning võttis jäära ja ohverdas selle põletusohvriks oma poja asemel.

14. Ja Aabraham pani sellele paigale nimeks: „Issand näeb!” Seepärast öeldakse tänapäevalgi: „Mäel, kus Issand Ennast ilmutab!”

15. Ja Issanda Ingel hüüdis Aabrahami teist korda taevast

16. ning ütles temale: „Ma vannun Iseenese juures, ütleb Issand: sellepärast, et sa seda tegid ega keelanud Mulle oma ainust poega,

17. Ma õnnistan sind tõesti ja teen su soo väga paljuks nagu tähti taevas ja nagu liiva mere ääres, ja su sugu vallutab oma vaenlaste väravad!

18. Ja sinu soo nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad, sellepärast et sa võtsid kuulda Mu häält!”

19. Siis Aabraham läks tagasi oma noorte meeste juurde, ja nad tõusid ning läksid üheskoos Beer-Sebasse. Ja Aabraham jäi elama Beer-Sebasse.

20. Ja pärast neid sündmusi teatati Aabrahamile ja öeldi: „Vaata, Milka on ka su vennale Naahorile poegi ilmale toonud:

21. Uusi, tema esmasündinu Buusi, selle venna, Kemueli, Arami isa,

22. Kesedi, Haso, Pildase, Jidlafi ja Betueli.”

23. Ja Betuelile sündis Rebeka. Need kaheksa tõi Milka ilmale Naahorile, Aabrahami vennale.

24. Ja tema liignaine, Reuma nimi, sünnitas ka — Teba, Gahami, Tahase ja Maaka.

1. Ja Saara elas sada kakskümmend seitse aastat; nii palju oli Saaral eluaastaid.

2. Saara suri Kirjat-Arbas, see on Hebronis, Kaananimaal; ja Aabraham tuli Saarat leinama ja taga nutma.

3. Siis Aabraham tõusis üles oma surnu juurest ja rääkis hetiitidega, öeldes:

4. „Mina olen teie juures võõras ja majaline. Andke mulle eneste juurde pärandhaud, et saaksin matta surnu oma silma eest.”

5. Ja hetiidid vastasid Aabrahamile, öeldes temale:

6. „Kuule meid, isand! Sina oled Jumala vürst meie keskel! Mata oma surnu meie kõige paremasse hauda. Ükski meist ei keela sulle oma hauda su surnu matmiseks.”

7. Aga Aabraham tõusis ning kummardas maa rahva, hetiitide ees

8. ja rääkis nendega, öeldes: „Kui see on teile meeltmööda, et ma oma surnu oma silma eest ära matan, siis kuulge mind ja mõjustage minu kasuks Efronit, Sohari poega,

9. et ta mulle annaks temale kuuluva Makpela koopa, mis on ta välja servas. Ta andku see mulle täie hinna eest pärandhauaks teie keskel.”

10. Aga Efron istus hetiitide hulgas; ja hetiit Efron vastas Aabrahamile hetiitide kuuldes, kõigi juuresolekul, kes ta linna väravast läbi käisid, ja ütles:

11. „Ei, mu isand! Kuule mind! Ma annan sulle välja, samuti koopa, mis selles on, ma annan sulle: ma annan selle sulle oma rahvuskaaslaste silma all. Mata oma surnu!”

12. Kuid Aabraham kummardas maa rahva ees,

13. rääkis Efroniga maa rahva kuuldes ja ütles: „Kui sa ometi ise mind kuulda võtaksid! Mina maksan välja eest raha, võta see minult, et saaksin oma surnu sinna matta!”

14. Siis Efron vastas Aabrahamile, öeldes temale:

15. „Mu isand, kuule mind! Maa väärtus on nelisada hõbeseeklit, — mis tähtsus sellel ongi minu ja sinu vahekorra juures! Mata aga oma surnu.”

16. Ja Aabraham kuulas Efronit; Aabraham vaagis Efronile raha, mida see hetiitide kuuldes oli nimetanud, nelisada hõbeseeklit, kaubanduses käibel olevaid.

17. Nõnda said Efroni väli Makpelas Mamre kohal, väli ja selles olev koobas ja kõik väljal olevad puud, mis olid ümber kogu selle maa-ala,

18. Aabrahami omandiks hetiitide nähes, kõigi juuresolekul, kes ta linna väravast läbi käisid.

19. Ja seejärel Aabraham mattis oma naise Saara Makpela välja koopasse Mamre kohal, see on Hebronis Kaananimaal.

20. Nõnda said väli ja selles olev koobas hetiitidelt Aabrahamile pärandhauaks.

1. Kui Aabraham oli vana ja elatanud ning Issand oli Aabrahami kõigiti õnnistanud,

2. siis ütles Aabraham vanimale sulasele oma peres, kes valitses kõige üle, mis tal oli: „Pane nüüd oma käsi mu puusa alla!

3. Mina vannutan sind Issanda, taeva Jumala ja maa Jumala juures, et sa mu pojale ei võta naist kaananlaste tütreist, kelle keskel ma elan,

4. vaid et sa lähed minu maale ja mu sugulaste juurde ning võtad sealt naise mu pojale Iisakile!”

5. Aga sulane ütles temale: „Võib-olla naine ei taha mulle järgneda siia maale. Kas ma siis tõesti pean su poja viima tagasi maale, kust sa oled ära tulnud?”

6. Siis ütles Aabraham temale: „Hoia, et sa ei vii mu poega sinna tagasi!

7. Issand, taeva Jumal, Kes mind võttis mu isakojast ja mu sünnimaalt ja Kes mulle rääkis ning vandus, öeldes: sinu soole ma annan selle maa! — Tema Ise läkitab Oma Ingli sinu ees, et saaksid sealt mu pojale naise võtta.

8. Aga kui naine ei taha sulle järgneda, siis oled sa sellest mu vandest vaba. Ainult ära vii mu poega sinna tagasi!”

9. Siis sulane pani käe oma isanda Aabrahami puusa alla ja vandus temale selle kõne kohaselt.

10. Ja sulane võttis oma isanda kaamelitest kümme kaamelit ning läks, ja tal oli oma isandalt kaasas kõiksugu kalleid asju; ta võttis kätte ja läks Mesopotaamiasse Naahori linna.

11. Seal laskis ta õhtul kaamelid põlvili heita väljaspool linna veekaevu juures sel ajal, kui veeviijad välja tulid,

12. ning ütles: „Issand, minu isanda Aabrahami Jumal, lase ometi see mul täna korda minna ja tee head mu isandale Aabrahamile!

13. Vaata, ma seisan veeallika juures ja linnaelanike tütred tulevad vett viima.

14. Sündigu siis, et tütarlaps, kellele ma ütlen: kalluta oma kruusi, et ma saaksin juua! ja kes vastab: joo, ja ma joodan ka su kaameleid! — on see, kelle sa oled määranud oma sulasele Iisakile. Sellest ma siis tean, et sa mu isandale oled head teinud.”

15. Ja veel enne kui ta rääkimise oli lõpetanud, vaata, siis tuli välja Rebeka, kes oli sündinud Betuelile, Aabrahami venna Naahori naise Milka pojale; ja tal oli kruus õlal.

16. Ja tütarlaps oli väga ilusa välimusega, alles neitsi ja mehe poolt puutumata. Ta läks alla allika juurde, täitis kruusi ja tuli üles.

17. Siis jooksis sulane temale vastu ning ütles: „Anna mulle oma kruusist pisut vett rüübata!”

18. Tema vastas: „Joo, mu isand!” Ja ta tõstis kähku kruusi alla oma käele ning andis temale juua.

19. Ja olles temale juua andnud, ütles ta: „Ma ammutan ka su kaamelitele, kuni needki on joonud.”

20. Ja ta tühjendas kähku oma kruusi künasse ning jooksis jälle kaevule vett ammutama ja ammutas kõigile ta kaamelitele.

21. Mees aga silmitses teda vaikides, et mõista, kas Issand oli ta teekonna lasknud korda minna või mitte.

22. Ja kui kaamelid olid joonud, võttis mees kuldrõnga, pooleseeklilise, ja kaks käevõru ta käte jaoks, kümme kuldseeklit väärt,

23. ning küsis: „Kelle tütar sa oled? Ütle ometi mulle! Ons su isa kojas meile ööbimispaika?”

24. Ja ta vastas temale: „Mina olen Betueli, Naahori ja Milka poja tütar.”

25. Ta ütles temale veel: „Niihästi õlgi kui muud loomasööta on meil küllalt, ööbimispaikki on olemas.”

26. Siis mees kummardas ja heitis Issanda ette

27. ning ütles: „Kiidetud olgu Issand, mu isanda Aabrahami Jumal, Kes mu isandale ei ole keelanud Oma heldust ja tõde! Issand on mind teekonnal juhtinud mu isanda vendade kotta!”

28. Aga tütarlaps jooksis ning teatas oma ema perele, mis oli sündinud.

29. Ja Rebekal oli vend, Laaban nimi; ja Laaban jooksis välja, mehe juurde allikale.

30. Sest kui ta nägi rõngast ja käevõrusid oma õe kätel, ja kui ta oli kuulnud oma õe Rebeka sõnu, kes ütles: „Nõnda rääkis mulle see mees!” — siis ta läks selle mehe juurde, ja ennäe, see seisis kaamelite juures allikal!

31. Ja ta ütles: „Tule sisse, Issanda õnnistatu! Miks sa väljas seisad? Ma olen korda seadnud koja ja kaamelite paiga.”

32. Mees tuli siis kotta ja Laaban päästis kaamelid lahti, andis õlgi ja toitu kaamelitele ning tõi vett tema ja ühes temaga olevate meeste jalgade pesemiseks.

33. Siis pandi temale rooga ette. Aga ta ütles: „Ma ei söö enne kui ma oma asja olen rääkinud!” Ja talle vastati: „Räägi!”

34. Siis ta ütles: „Mina olen Aabrahami sulane.

35. Issand on mu isandat väga õnnistanud, nõnda et ta on jõukaks saanud: Ta on temale andnud pudulojuseid ja veiseid, hõbedat ja kulda, sulaseid ja ümmardajaid, kaameleid ja eesleid.

36. Ja Saara, mu isanda naine, on vanas eas mu isandale poja ilmale toonud, ja sellele on ta andnud kõik, mis tal on.

37. Ja mu isand vannutas mind, öeldes: sa ei tohi võtta mu pojale naist kaananlaste tütarde seast, kelle maal ma elan,

38. vaid sa pead minema mu isakotta ja mu suguvõsa juurde ning sealt võtma naise mu pojale!

39. Aga mina ütlesin oma isandale: võib-olla naine ei tule minuga?

40. Siis ta vastas mulle: Issand, Kelle palge ees ma olen käinud, läkitab Oma Ingli sinuga ja laseb su teekonna korda minna, et saad mu pojale naise võtta minu suguvõsast ja minu isakojast.

41. Mu vandest sa vabaned sel juhul, kui sa tuled mu suguvõsa juurde, aga nemad ei anna sulle, siis oled mu vandest vaba.

42. Ma jõudsin täna allika juurde ja ütlesin: Issand, mu isanda Aabrahami Jumal, kui Sa nüüd tahad korda saata mu teekonna, mida ma käin,

43. siis vaata, ma seisan veeallika juures. Kui üks neitsi tuleb vett viima ja ma temale ütlen: anna mulle oma kruusist pisut vett juua!

44. ja kui tema mulle vastab: joo ise, ja ma ammutan ka su kaamelitele! siis on tema see naine, kelle Issand on määranud mu isanda pojale.

45. Veel enne kui olin kõneluse iseenesega lõpetanud, vaata, siis tuli Rebeka, kruus õlal, ja läks alla allika juurde ning ammutas vett. Ja ma ütlesin temale: anna mulle juua!

46. Siis ta tõstis kähku kruusi õlalt alla ning ütles: joo, ja ma joodan ka su kaameleid. Ja mina jõin ning tema jootis mu kaameleid.

47. Ja ma küsisin temalt ning ütlesin: kelle tütar sa oled? Ja tema vastas: Betueli, Naahori ja Milka poja tütar. Siis ma panin temale rõnga ninasse ja käevõrud kätele,

48. kummardasin ning heitsin Issanda ette ja kiitsin Issandat, oma isanda Aabrahami Jumalat, Kes mind oli juhatanud õigele teele, et saaksin võtta oma isanda vennatütre ta pojale.

49. Ja kui te nüüd tahate osutada heldust ja truudust mu isandale, siis öelge mulle. Aga kui mitte, öelge sedagi mulle, ja ma pöördun siis kas paremat või vasakut kätt!”

50. Seepeale vastasid Laaban ja Betuel ning ütlesid: „Issandalt on see asi alguse saanud! Me ei või sulle sõnagi lausuda, ei halba ega head.

51. Vaata, Rebeka on su ees, võta tema ja mine! Saagu ta naiseks su isanda pojale, nõnda nagu Issand on öelnud!”

52. Kui Aabrahami sulane kuulis nende sõnu, siis ta kummardas maani Issanda ees.

53. Ja sulane võttis välja hõbe- ja kuldriistad ja riided ning andis Rebekale; ka tema vennale ja emale andis ta kalleid asju.

54. Siis nad sõid ja jõid, tema ja mehed, kes ühes temaga olid, ja nad ööbisid seal. Aga hommikul, kui nad olid tõusnud, ütles ta: „Saatke mind nüüd mu isanda juurde!”

55. Aga tütarlapse vend ja ema vastasid: „Jäägu tütarlaps veel mõneks ajaks, kas või kümneks päevakski meie juurde. Siis sa võid minna.”

56. Kuid tema ütles neile: „Ärge mind viivitage, sest Issand on lasknud mu teekonna korda minna. Saatke mind teele, et saaksin minna oma isanda juurde!”

57. Siis nad ütlesid: „Me kutsume tütarlapse ja küsime tema suust!”

58. Ja nad kutsusid Rebeka ning küsisid temalt: „Kas tahad minna ühes selle mehega?” Ja ta vastas: „Ma lähen!”

59. Siis nad saatsid ära oma õe Rebeka ja tema imetaja, ja Aabrahami sulase ja tema mehed.

60. Ja nad õnnistasid Rebekat ning ütlesid temale: „Õeke, sinust tulgu tuhat korda kümme tuhat, ja sinu sugu vallutagu oma vihameeste väravad!”

61. Siis Rebeka ja tema tüdrukud tõusid, istusid kaamelite selga ning järgnesid mehele. Nõnda võttis sulane Rebeka ja läks.

62. Iisak aga oli tulemas Lahhai-Roi kaevu poolt, sest ta elas Lõunamaal.

63. Ja Iisak oli vastu õhtut läinud väljale mõtisklema; ja kui ta oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tulid kaamelid!

64. Kui Rebeka oma silmad üles tõstis ja nägi Iisakit, siis ta laskus kaameli seljast

65. ning küsis sulaselt: „Kes on see mees, kes meile väljal vastu tuleb?” Ja sulane vastas: „See on mu isand!” Siis Rebeka võttis loori ja kattis ennast.

66. Ja sulane jutustas Iisakile kõigest, mis ta oli teinud.

67. Ja Iisak viis Rebeka oma ema Saara telki; ja ta võttis Rebeka, see sai tema naiseks ja ta armastas teda. Nõnda leidis Iisak troosti pärast oma ema surma.

1. Ja Aabraham võttis taas naise, nimega Ketuura.

2. Ja see tõi temale ilmale Simrani, Joksani, Medani, Midjani, Jisbaki ja Suua.

3. Ja Joksanile sündisid Seeba ja Dedan; ja Dedani järeltulijad olid assüürlased, letuuslased ja leumlased.

4. Ja Midjani pojad olid Eefa, Eefer, Hanok, Abiida ja Eldaa. Need kõik olid Ketuura järeltulijad.

5. Ja Aabraham andis kõik, mis tal oli, Iisakile.

6. Aga liignaiste poegadele, kes Aabrahamil olid, Aabraham andis ande ja saatis nad veel oma eluajal oma poja Iisaki juurest ära hommiku poole, Hommikumaale.

7. Ja Aabrahami eluea aastaid, mis ta elas, oli sada seitsekümmend viis aastat.

8. Ja Aabraham heitis hinge ning suri heas vanuses, vana ning elatanud, ja ta koristati oma rahva juurde.

9. Ja ta pojad Iisak ja Ismael matsid tema Makpela koopasse, hetiit Sohari poja Efroni väljal, mis on Mamre kohal,

10. väljale, mille Aabraham hetiitidelt oli ostnud, maeti Aabraham ja tema naine Saara.

11. Ja pärast Aabrahami surma Jumal õnnistas ta poega Iisakit. Ja Iisak elas Lahhai-Roi kaevu juures.

12. Ja need olid Ismaeli, Aabrahami poja järeltulijad, kelle egiptlanna Haagar, Saara ümmardaja, Aabrahamile ilmale tõi.

13. Ismaeli poegade nimed, nimetatud nende sündimise järjekorras, olid need: Nebajot, Ismaeli esmasündinu, siis Keedar, Adbeel, Mibsam,

14. Misma, Duuma, Massa,

15. Hadad, Teema, Jetuur, Naafis ja Keedma.

16. Need olid Ismaeli pojad ja need olid nende nimed vastavalt nende asulatele ja leeridele: nende suguharude kaksteist vürsti.

17. Ja need olid Ismaeli eluaastad: sada kolmkümmend seitse aastat; siis ta heitis hinge ja suri, ja ta koristati oma rahva juurde.

18. Ja nad asusid Havilast kuni vastu Egiptust oleva Suurini Assuri suunas, tungides kallale kõigile oma vendadele.

19. Ja need olid Iisaki, Aabrahami poja järeltulijad: Aabrahamile sündis Iisak.

20. Ja Iisak oli neljakümneaastane, kui ta võttis enesele naiseks Rebeka, süürlase Betueli tütre Mesopotaamiast, süürlase Laabani õe.

21. Ja Iisak palus Issandat oma naise pärast, sest see oli viljatu; ja Issand kuulis ta palvet ja ta naine Rebeka sai käima peale.

22. Aga kui lapsed ta ihus tõuklesid, siis ta ütles: „Kui nõnda, mispärast siis just mina pean see olema?” Ja ta läks Issandalt küsima.

23. Ja Issand vastas temale: „Su ihus on kaks rahvast, kaks erinevat hõimu su üsast alates: üks rahvas on vägevam teisest — vanem orjab nooremat!”

24. Ja kui tema sünnitamise aeg saabus, vaata, siis olid ta ihus kaksikud!

25. See, kes väljus esimesena, oli punakas, täiesti nagu karune kuub; ja temale pandi nimeks Eesav.

26. Seejärele väljus ta vend, kelle käsi hoidis kinni Eesavi kannast; ja temale pandi nimeks Jaakob. Iisak oli kuuskümmend aastat vana, kui nad sündisid.

27. Ja poisid kasvasid suureks. Eesavist sai osav kütt, väljal uitaja, kuna Jaakobist vagane mees, kes elas telkides.

28. Ja Iisak armastas Eesavit, sest jahisaak oli temale suurepärane; aga Rebeka armastas Jaakobit.

29. Kord Jaakob keetis leent, Eesav aga tuli väljalt ning oli väsinud.

30. Ja Eesav ütles Jaakobile: „Anna mulle ometi süüa seda punast, seda punast leent, sest ma olen väsinud!” Sellepärast hakati teda kutsuma Edomiks.

31. Aga Jaakob ütles: „Enne müü mulle oma esmasünniõigus!”

32. Ja Eesav vastas: „Vaata, mina ju suren niikuinii, milleks mulle siis veel esmasünniõigus!”

33. Siis ütles Jaakob: „Vannu mulle enne!” Ja ta vandus temale ning müüs oma esmasünniõiguse Jaakobile.

34. Ja Jaakob andis Eesavile leiba ja läätseleent; ja tema sõi ja jõi, tõusis üles ja läks ära. Nii vähe hoolis Eesav esmasünniõigusest!

1. Aga maal oli nälg, pärast seda eelmist nälga, mis Aabrahami päevil oli olnud. Ja Iisak läks vilistide kuninga Abimeleki juurde Gerarisse.

2. Ja Issand ilmutas Ennast temale ning ütles: „Ära mine alla Egiptusesse! Jää maale, kuhu Ma sind käsin!

3. Ela võõrana siin maal, ja Ma olen sinuga ning õnnistan sind, sest sinule ja sinu soole Ma annan kõik need maad ning pean vannet, mille Ma olen vandunud su isale Aabrahamile.

4. Ja Ma teen su soo paljuks nagu taevatähed ja annan su soole kõik need maad, ja sinu soo nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad,

5. sellepärast et Aabraham kuulis Mu sõna ja pidas, mis Ma käskisin pidada — Mu käske, seadlusi ja õpetusi!”

6. Ja Iisak jäi elama Gerarisse.

7. Kui kohalikud mehed küsisid tema naise kohta, siis ta ütles: „See on mu õde!” Sest ta kartis öelda: „See on mu naine!”, mõeldes ise: „Muidu kohalikud mehed tapavad mind Rebeka pärast, kuna ta on ilusa välimusega!”

8. Aga kui ta seal pikemat aega oli viibinud, vaatas Abimelek, vilistide kuningas, kord aknast välja ja nägi, et vaata, Iisak kallistas oma naist Rebekat!

9. Siis Abimelek kutsus Iisaki ja ütles: „Vaata, ta on tõepoolest su naine! Kuidas sa siis võisid öelda: ta on mu õde?” Ja Iisak vastas temale: „Ma mõtlesin, et muidu ma ehk pean tema pärast surema.”

10. Aga Abimelek ütles: „Miks sa meile seda tegid? Kui kergesti oleks võinud keegi rahva hulgast magada su naisega ja sa oleksid meie peale toonud süü!”

11. Ja Abimelek andis käsu kogu rahvale, öeldes: „Kes puudutab seda meest ja tema naist, peab surema!”

12. Ja Iisak külvas seal maal ja sai sel aastal sajakordselt, sest Issand õnnistas teda.

13. Ja mees läks rikkaks, läks üha rikkamaks, kuni ta oli läinud väga rikkaks.

14. Ja temal oli pudulojuste karju ja veiste karju ja palju peret, nõnda et vilistid teda kadestasid.

15. Ja vilistid matsid kinni ja täitsid mullaga kõik kaevud, mis tema isa sulased olid kaevanud tema isa Aabrahami päevil.

16. Ja Abimelek ütles Iisakile: „Mine ära meie juurest, sest sa oled saanud meist palju vägevamaks!”

17. Siis Iisak läks sealt ära ja lõi oma telgid üles Gerari orgu ning elas seal.

18. Ja Iisak kaevas uuesti need veekaevud, mis tema isa Aabrahami päevil olid kaevatud ja mis vilistid pärast Aabrahami surma olid kinni matnud; ja ta pani neile needsamad nimed, mis tema isa neile oli pannud.

19. Aga kui Iisaki sulased kaevasid orus ja leidsid seal voolava veega kaevu,

20. siis Gerari karjased riidlesid Iisaki karjastega, öeldes: „Vesi on meie oma!” Ta pani siis kaevule nimeks Eesek, sellepärast et nad temaga olid tülitsenud.

21. Siis nad kaevasid teise kaevu, ja selle pärast riidlesid nad ka; ja sellele ta pani nimeks Sitna.

22. Sealt ta siirdus edasi ja kaevas veel ühe kaevu, aga selle pärast nad ei riielnud; ja sellele ta pani nimeks Rehobot ning ütles: „Nüüd on Issand andnud meile avarust, et võiksime siin maal olla viljakad!”

23. Ja sealt ta läks üles Beer-Sebasse.

24. Ja Issand ilmutas Ennast temale selsamal ööl ning ütles: „Mina olen su isa Aabrahami Jumal! Ära karda, sest Ma olen sinuga ja õnnistan sind! Ma teen su soo paljuks Oma sulase Aabrahami pärast!”

25. Siis ta ehitas sinna altari, hüüdis appi Issanda nime ja lõi sinna oma telgi üles; ja Iisaki sulased kaevasid sinna kaevu.

26. Ja Abimelek tuli Gerarist tema juurde ühes oma sõbra Ahusati ja väepealiku Piikoliga.

27. Aga Iisak ütles neile: „Miks tulete minu juurde? Te ju vihkate mind ja olete mind eneste juurest ära saatnud!”

28. Ja nemad vastasid: „Me näeme selgesti, et Issand on sinuga! Seepärast me ütleme: olgu meie vahel vanne, meie ja sinu vahel, ja me teeme sinuga lepingu,

29. et sa meile kurja ei tee, nõnda nagu me sinusse ei ole puutunud, vaid oleme sulle ainult head teinud ja sind rahuga ära saatnud. Sina oled ju nüüd Issanda õnnistatu!”

30. Siis ta tegi neile võõruspeo ning nad sõid ja jõid.

31. Ja nad tõusid hommikul vara ning andsid üksteisele vande. Siis Iisak saatis nad ära ja nad läksid ta juurest rahuga.

32. Ja selsamal päeval tulid Iisaki sulased ning teatasid temale kaevust, mille nad olid kaevanud, ja ütlesid temale: „Me leidsime vett!”

33. Siis ta nimetas selle Sibaks; seepärast on linna nimeks tänapäevani Beer-Seba.

34. Kui Eesav oli nelikümmend aastat vana, siis ta võttis naiseks Juuditi, hetiit Beeri tütre, ja Baasmati, hetiit Eeloni tütre.

35. Aga need olid meelehärmiks Iisakile ja Rebekale.

1. Kui Iisak oli vanaks jäänud ja ta silmanägemine oli tuhmunud, siis ta kutsus Eesavi, oma vanema poja, ja ütles temale: „Mu poeg!” Ja see vastas temale: „Siin ma olen!”

2. Ja ta ütles: „Vaata, ma olen vanaks jäänud ega tea oma surmapäeva.

3. Võta nüüd oma jahiriistad, nooletupp ja amb, mine väljale ja küti mulle mõni jahiloom.

4. Valmista siis mulle maitsvat rooga, mida ma armastan, ja too mulle süüa, et mu hing sind õnnistaks enne kui ma suren.”

5. Aga Rebeka kuulis, kui Iisak rääkis oma poja Eesaviga. Ja kui Eesav oli läinud väljale küttima ja jahisaaki tooma,

6. siis rääkis Rebeka oma poja Jaakobiga, öeldes: „Vaata, ma kuulsin su isa rääkivat su venna Eesaviga ja ütlevat:

7. too mulle jahisaaki ja valmista mulle maitsvat rooga, et ma söön ja sind Issand ees õnnistan enne kui ma suren.

8. Ja nüüd, mu poeg, kuule mu sõna ja tee, mida ma sind käsin:

9. mine pudulojuste juurde ja võta mulle sealt kaks head sikutalle ja ma valmistan need su isale maitsvaks roaks, mida ta armastab.

10. Sina vii need siis oma isale, et ta sööks ja sind õnnistaks enne kui ta sureb!”

11. Aga Jaakob ütles oma emale Rebekale: „Vaata, mu vend Eesav on karune, aga mina olen sile!

12. Võib-olla katsub isa mind käega, siis oleksin tema silmis nagu petis ja tooksin enesele needuse, mitte õnnistuse!”

13. Aga ta ema ütles talle: „Sinu needmine tulgu minu peale, mu poeg! Kuule ainult mu sõna ja mine too mulle!”

14. Siis ta läks ja võttis need ning tõi oma emale; ja ta ema valmistas maitsva roa, mida ta isa armastas.

15. Ja Rebeka võttis oma vanema poja Eesavi parimad riided, mis ta juures kodus olid, ja pani need selga oma nooremale pojale Jaakobile.

16. Tema käte ja sileda kaela ümber aga pani ta sikutallede nahad.

17. Siis ta andis maitsva roa ja leiva, mille ta oli valmistanud, oma poja Jaakobi kätte,

18. ja see läks oma isa juurde ning ütles: „Mu isa!” Ja tema vastas: „Siin ma olen! Kumb sa oled, mu poeg?”

19. Ja Jaakob ütles oma isale: „Mina olen Eesav, sinu esmasündinu! Ma tegin, nagu sa mind käskisid. Tõuse, istu ja söö mu jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!”

20. Aga Iisak küsis oma pojalt: „Kuidas sa nii kähku leidsid, mu poeg?” Ja tema vastas: „Issand, sinu Jumal, saatis mulle ette!”

21. Siis Iisak ütles Jaakobile: „Tule ometi ligemale, et ma sind käega katsun, mu poeg, kas sa oled mu poeg Eesav või mitte?”

22. Ja Jaakob astus oma isa Iisaki juurde, ja tema katsus teda käega ning ütles: „Hääl on Jaakobi hääl, aga käed on Eesavi käed!”

23. Ja ta ei tundnud teda ära, sest tema käed olid karused nagu ta venna Eesavi käed; ja ta õnnistas teda.

24. Ta küsis veel kord: „Kas sa oled tõesti mu poeg Eesav?” Ja ta vastas: „Olen!”

25. Siis ta ütles: „Ulata mulle ja ma söön oma poja jahisaaki, et mu hing sind õnnistaks!” Ja ta ulatas temale selle, ja ta sõi; ja ta tõi temale viina, ja ta jõi.

26. Seejärel ütles ta isa Iisak temale: „Tule nüüd ligemale ja anna mulle suud, mu poeg!”

27. Ja ta astus ligi ning andis temale suud; siis ta tundis tema riiete lõhna ja ta õnnistas teda ning ütles: „Näe, mu poja lõhn — otsekui välja lõhn, mida Issand on õnnistanud!

28. Jumal andku sulle taeva kastet ja maa rammu, ning külluses vilja ja viina!

29. Rahvad orjaku sind, rahvahõimud kummardagu sind! Ole oma vendade isand, su ema pojad kummardagu sind! Neetud olgu, kes sind neab, õnnistatud, kes sind õnnistab!”

30. Ja kui Iisak oli Jaakobit õnnistanud ja kui Jaakob just oli väljunud oma isa Iisaki juurest, siis tuli tema vend Eesav küttimast.

31. Ja temagi valmistas maitsva roa ja viis oma isa juurde ning ütles isale: „Tõuse, mu isa, ja söö oma poja jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!”

32. Aga tema isa Iisak küsis temalt: „Kes sa oled?” Ja ta vastas: „Mina olen su poeg Eesav, su esmasündinu!”

33. Siis Iisak värises üpris väga suurest ärritusest ja ütles: „Kes oli siis see, kes jahilooma küttis ja mulle tõi? Ja mina sõin kõike, enne kui sa tulid, ning õnnistasin teda! Õnnistatuks ta jääbki!”

34. Kui Eesav kuulis oma isa sõnu, siis ta kisendas üpris väga valjusti ja kibedasti ning ütles oma isale: „Õnnista ka mind, mu isa!”

35. Aga ta vastas: „Su vend tuli kavalusega ja võttis su õnnistuse!”

36. Siis ta ütles: „Eks ole temale nimeks pandud Jaakob? Juba teist korda on ta mind petnud: ta võttis mu esmasünniõiguse, ja vaata, nüüd ta võttis ka mu õnnistuse!” Ja ta küsis: „Kas sul pole hoitud õnnistust eraldi minu jaoks?”

37. Aga Iisak vastas ning ütles Eesavile: „Vaata, ma olen pannud ta sinu isandaks ja olen andnud kõik ta vennad temale sulaseiks, ja ma olen teda varustanud vilja ja viinaga. Mida võiksin siis nüüd teha sinu heaks, mu poeg?”

38. Ja Eesav ütles oma isale: „Ons see sul ainus õnnistus, mu isa? Õnnista ka mind, mu isa!” Ja Eesav tõstis häält ning nuttis.

39. Siis vastas tema isa Iisak ning ütles temale: „Vaata, su eluase on eemal rammusast maast ja ilma taeva kasteta ülalt!

40. Sa elad oma mõõga varal ja pead oma venda orjama! Ometi sünnib, kui end raputad, et rebid tema ikke oma kaelast!”

41. Ja Eesav hakkas Jaakobit vihkama õnnistuse pärast, millega ta isa teda oli õnnistanud; ja Eesav mõtles iseeneses: „Küllap tulevad mu isa leinamise päevad, siis ma tapan oma venna Jaakobi!”

42. Kui Rebekale tehti teatavaks ta vanema poja Eesavi mõtted, siis ta laskis kutsuda oma noorema poja Jaakobi ja ütles temale: „Vaata, sinu vend Eesav trööstib ennast sellega, et ta su tapab!

43. Aga nüüd, mu poeg, kuule mu sõna! Võta kätte ja põgene mu venna Laabani juurde Haaranisse

44. ja jää tema juurde mõneks ajaks, kuni su venna raev on raugenud,

45. kuni su venna viha sinu pärast on möödunud ja ta unustab, mis sa temale oled teinud. Siis ma läkitan sulle järele ja lasen sind sealt ära tuua. Miks peaksin teid mõlemaid kaotama ühel ja samal päeval?”

46. Ja Rebeka ütles Iisakile: „Ma olen elust tüdinud hetiiditaride pärast. Kui Jaakob võtab naise hetiiditaride hulgast, selle maa tütreist, niisuguse nagu need, mis elu mul siis on?”

1. Siis Iisak kutsus Jaakobi ja õnnistas teda; ja ta keelas teda ning ütles temale: „Ära võta naist kaananlaste tütreist!

2. Võta kätte, mine Mesopotaamiasse oma emaisa Betueli kotta ja võta sealt enesele naine oma ema venna Laabani tütreist.

3. Kõigeväeline Jumal õnnistagu sind, tehku sind viljakaks ja paljuks, et sinust tuleks hulk rahvaid!

4. Ta andku sulle Aabrahami õnnistust, sinule ja su soole ühes sinuga, et sa päriksid maa, kus sa võõrana elad, mille Jumal on andnud Aabrahamile!”

5. Ja Iisak saatis Jaakobi teele ning see läks Mesopotaamiasse süürlase Betueli poja Laabani juurde, kes oli Jaakobi ja Eesavi ema Rebeka vend.

6. Kui Eesav nägi, et Iisak oli õnnistanud Jaakobit ja oli saatnud ta Mesopotaamiasse sealt enesele naist võtma, olles teda õnnistanud ja keelanud, öeldes: „Ära võta naist kaananlaste tütreist!”

7. ja et Jaakob oli kuulanud oma isa ja ema ja oli läinud Mesopotaamiasse,

8. siis Eesav mõistis, et kaananlaste tütred olid pahad ta isa Iisaki silmis,

9. ja Eesav läks Ismaeli juurde ning võttis oma naiste kõrvale enesele naiseks Mahalati, Aabrahami poja Ismaeli tütre, Nebajoti õe.

10. Jaakob aga väljus Beer-Sebast ja läks Haarani poole.

11. Ta sattus ühte paika ja ööbis seal, sest päike oli loojunud; ta võttis selle paiga kividest ühe, pani enesele peaaluseks ja heitis sinna paika magama.

12. Ja ta nägi und, ja vaata, maa peal seisis redel, mille ots ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala Inglid astusid seda mööda üles ja alla!

13. Ja vaata, Issand seisis tema ees ning ütles: „Mina olen Issand, su isa Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal. Maa, mille peal sa magad, Ma annan sinule ja su soole!

14. Ja sinu sugu saab maapõrmu sarnaseks ja sa levid õhtu ja hommiku, põhja ja lõuna poole, ja sinu ja su soo nimel õnnistavad endid kõik maailma suguvõsad!

15. Ja vaata, Mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed ning toon sind taas sellele pinnale, sest Ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis Ma sulle olen öelnud!”

16. Siis Jaakob ärkas unest ja ütles: „Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!”

17. Ja ta kartis ning ütles: „Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!”

18. Ja Jaakob tõusis hommikul vara ning võttis kivi, mille ta oli pannud enesele peaaluseks, ja pani selle sambaks püsti ning valas selle otsa peale õli.

19. Ja ta pani sellele paigale nimeks Peetel; enne aga oli selle linna nimi Luus.

20. Ja Jaakob andis tõotuse, öeldes: „Kui Jumal on minuga ja hoiab mind teel, mida käin, ja annab mulle leiba süüa ja riided selga,

21. ja mina võin rahuga pöörduda oma isakotta, siis on Issand mulle Jumalaks,

22. ja see kivi, mille ma panin sambaks, saab Jumala kojaks! Ja kõigest, mis Sa mulle annad, ma annan Sulle täpselt kümnist!”

1. Ja Jaakob läks teele ning jõudis hommikumaa poegade maale.

2. Ta vaatas, ja ennäe, väljal oli kaev! Ja vaata, sealsamas, selle kõrval, lebas kolm pudulojuste karja, sest sellest kaevust joodeti karju; kaevu suul aga oli suur kivi.

3. Kui kõik karjad olid kogunenud sinna, siis veeretati kivi kaevu suult, joodeti pudulojuseid ja seati kivi tagasi paika kaevu suule.

4. Ja Jaakob küsis neilt: „Vennad, kust te olete?” Ja nad vastasid: „Me oleme Haaranist.”

5. Siis ta küsis neilt: „Kas tunnete Laabanit, Naahori poega?” Ja nad vastasid: „Tunneme küll!”

6. Ta küsis neilt: „Kuidas ta käsi käib?” Ja nad vastasid: „Hästi! Ja näe, sealt tuleb tema tütar Raahel pudulojustega!”

7. Ta ütles: „Vaata, päike on alles kõrgel, pole veel aeg karja kokku ajada. Jootke pudulojuseid ja minge söötke neid!”

8. Aga nad vastasid: „Me ei saa enne kui kõik karjad on koos. Siis veeretatakse kivi kaevu suult ja me saame joota pudulojuseid.”

9. Kui ta alles nendega rääkis, tuli Raahel oma isa pudulojustega, sest ta oli neid hoidmas.

10. Ja kui Jaakob nägi Raahelit, oma ema venna Laabani tütart ja oma ema venna Laabani pudulojuseid, siis Jaakob astus ligi ja veeretas kivi kaevu suult ning jootis oma ema venna Laabani pudulojuseid.

11. Siis Jaakob suudles Raahelit, tõstis häält ja nuttis.

12. Ja Jaakob andis Raahelile teada, et ta on tema isa sugulane ja Rebeka poeg; ja Raahel jooksis ning teatas oma isale.

13. Ja kui Laaban kuulis sõnumit oma õepojast Jaakobist, siis ta jooksis temale vastu, kaelustas ja suudles teda ning viis ta oma kotta; ja ta jutustas Laabanile kõik, mis oli sündinud.

14. Siis ütles Laaban temale: „Sa oled tõesti minu luu ja liha!” Ja ta jäi tema juurde kuuks ajaks.

15. Ja Laaban ütles Jaakobile: „Kas sa sellepärast, et oled mu sugulane, peaksid mind teenima ilma palgata? Nimeta mulle oma palk!”

16. Laabanil aga oli kaks tütart; vanema nimi oli Lea ja noorema nimi oli Raahel.

17. Leal olid läiketa silmad, aga Raahel oli jumekas ja ilusa välimusega.

18. Jaakob armastas Raahelit, seepärast ta ütles: „Ma teenin sind seitse aastat su noorema tütre Raaheli pärast!”

19. Laaban vastas: „Ma annan ta parem sinule kui mõnele teisele mehele. Jää minu juurde.”

20. Ja Jaakob teenis Raaheli pärast seitse aastat, ja need olid tema silmis nagu üksikud päevad, sellepärast et ta teda armastas.

21. Siis Jaakob ütles Laabanile: „Anna mu naine mulle kätte, sest aeg on täis, et ma võin minna tema juurde!”

22. Laaban koguski kokku kõik selle paiga mehed ja tegi peo.

23. Aga õhtul ta võttis oma tütre Lea ja viis selle tema juurde; ja Jaakob heitis ta juurde.

24. Ja Laaban andis oma ümmardaja Silpa oma tütrele Leale ümmardajaks.

25. Jõudis hommik, ja vaata, see oli Lea! Siis ütles Jaakob Laabanile: „Mis sa mulle oled teinud! Eks ma ole Raaheli pärast sind teeninud? Mispärast sa mind petsid?”

26. Aga Laaban vastas: „Ei ole meie pool kombeks anda noorem enne vanemat!

27. Pea sellega pulmanädal ära, siis me anname ka teise sulle teenistuse eest, kui sa mind veel teist seitse aastat teenid!”

28. Ja Jaakob tegi nõnda ning pidas sellega pulmanädala ära, siis ta andis oma tütre Raaheli temale naiseks.

29. Ja Laaban andis oma ümmardaja Billa oma tütrele Raahelile ümmardajaks.

30. Siis Jaakob heitis ka Raaheli juurde, ta armastas ju Raahelit ikkagi rohkem kui Leat; ja ta teenis Laabanit veel teist seitse aastat.

31. Ent kui Issand nägi, et Lea hüljati, siis ta avas tema üsa; Raahel aga oli viljatu.

32. Ja Lea sai käima peale ja tõi poja ilmale ning pani temale nimeks Ruuben, sest ta ütles: „Issand on mu alandust näinud! Küllap mu mees hakkab nüüd mind armastama!”

33. Ja ta sai taas käima peale ja tõi poja ilmale ning ütles: „Issand on kuulnud, et mind hüljati! Seepärast on ta mulle ka selle andnud!” Ja ta pani temale nimeks Siimeon.

34. Ja tema sai taas käima peale ja tõi poja ilmale ning ütles: „Nüüd viimaks mu mees kiindub minusse, sest ma olen temale kolm poega ilmale toonud!” Seepärast pandi sellele nimeks Leevi.

35. Ja tema sai taas käima peale ja tõi poja ilmale ning ütles: „Nüüd ma kiidan Issandat!” Seepärast ta pani temale nimeks Juuda. Siis ta lakkas sünnitamast.

1. Kui Raahel nägi, et ta ei toonud Jaakobile lapsi ilmale, siis Raahel kadestas oma õde ja ütles Jaakobile: „Muretse mulle lapsi, muidu ma suren!”

2. Aga Jaakobi viha süttis põlema Raaheli vastu ja ta küsis: „Kas mina olen Jumala asemik, kes sulle ihuvilja keelab?”

3. Ja Raahel vastas: „Vaata, seal on mu orjatar Billa. Heida tema juurde, et ta sünnitaks lapsi mu põlvede peale ja minagi saaksin nõnda temalt järglasi!”

4. Ja ta andis temale naiseks oma ümmardaja Billa ning Jaakob heitis selle juurde.

5. Ja Billa sai käima peale ning tõi Jaakobile poja ilmale.

6. Siis ütles Raahel: „Jumal tegi mulle õigust! Ta kuulis ka mu häält ja andis mulle poja!” Seepärast ta pani temale nimeks Daan.

7. Ja Billa, Raaheli ümmardaja, sai taas käima peale ning tõi Jaakobile teise poja ilmale.

8. Siis ütles Raahel: „Ma olen oma õega võidelnud Jumala võitlust ja olen võitnud!” Ja ta pani temale nimeks Naftali.

9. Kui Lea nägi, et ta oli lakanud sünnitamast, siis ta võttis oma ümmardaja Silpa ja andis selle Jaakobile naiseks.

10. Ja Silpa, Lea ümmardaja, tõi Jaakobile poja ilmale

11. ning Lea ütles: „Õnneks!” Ja ta pani temale nimeks Gaad.

12. Ja Silpa, Lea ümmardaja, tõi Jaakobile teise poja ilmale

13. ning Lea ütles: „Ma olen õnnelik! Tõesti, naised kiidavad mind õnnelikuks!” Ja ta pani temale nimeks Aaser.

14. Kord läks Ruuben nisulõikuse ajal ja leidis väljalt lemmemarju ja tõi neid oma emale Leale. Ja Raahel ütles Leale: „Anna ka minule oma poja lemmemarju!”

15. Aga ta vastas temale: „Kas on veel vähe, et sa võtsid mu mehe? Nüüd tahad sa ka mu poja lemmemarjad ära võtta!” Siis ütles Raahel: „Vastutasuks magagu ta täna öösel sinu juures su poja lemmemarjade eest!”

16. Kui Jaakob tuli õhtul väljalt, siis läks Lea temale vastu ja ütles: „Sa pead minu juurde heitma, sest ma olen sind tinginud tasu eest, oma poja lemmemarjade eest!” Ja tema magas sel ööl ta juures.

17. Ja Jumal kuulis Lead, ja Lea sai käima peale ja tõi Jaakobile viienda poja ilmale.

18. Ja Lea ütles: „Jumal tasus mulle, et ma andsin oma ümmardaja oma mehele!” Ja ta pani temale nimeks Issaskar.

19. Ja Lea sai taas käima peale ja tõi Jaakobile kuuenda poja ilmale.

20. Ja Lea ütles: „Jumal valmistas mulle ilusa kingituse! Nüüd mu mees hakkab mind sallima, sest ma olen temale kuus poega ilmale toonud!” Ja ta pani temale nimeks Sebulon.

21. Ja pärastpoole ta tõi tütre ilmale ning pani temale nimeks Diina.

22. Aga Jumal mõtles Raahelile, ja Jumal kuulis teda ning avas tema üsa.

23. Ja ta sai käima peale ja tõi poja ilmale ning ütles: „Jumal võttis ära mu teotuse!”

24. Ja ta pani temale nimeks Joosep, öeldes: „Annaks Issand mulle lisaks veel teisegi poja!”

25. Ja kui Raahel oli Joosepi ilmale toonud, siis Jaakob ütles Laabanile: „Lase mind, et saaksin minna koju ja oma kodumaale!

26. Anna mu naised ja lapsed, kelle pärast ma sind olen teeninud, ja ma lähen, sest sa tead ju ise, kuidas ma sind olen teeninud!”

27. Ja Laaban vastas temale: „Kui ma nüüd sinu silmis armu leiaksin! Märgid näitavad mulle, et Issand on mind sinu pärast õnnistanud!”

28. Ja ta ütles: „Nimeta mulle oma palk ja ma annan selle!”

29. Siis ta vastas temale: „Sina tead ise, kuidas ma sind olen teeninud ja mis on saanud su karjast minu juures.

30. Sest pisut oli seda, mis sul oli enne mind. See on aga ohtrasti kasvanud ja Issand on sind õnnistanud minu sammude läbi. Millal ma siis nüüd saan hoolitseda ka oma pere eest!”

31. Siis ta küsis: „Mis ma sulle pean andma?” Ja Jaakob vastas: „Ära anna mulle midagi. Kui sa lubad mulle seda, siis ma karjatan ja hoian veelgi su pudulojuseid:

32. ma käin täna läbi kõik su pudulojused, lahutades neist kõik tähnilised ja kirjud uted ja kõik indlevad noored jäärad, samuti kirjud ja tähnilised kitsede hulgast. Need olgu siis mulle palgaks

33. ja mu õigus kostku minu eest tulevikus, kui sa tuled mu palka vaatama: kõik, kes ei ole tähnilised ja kirjud kitsede hulgas ja indlevad noorte jäärade hulgas, loetagu minu poolt varastatuiks!”

34. Ja Laaban vastas: „Hästi, sündigu tõesti su sõna järgi!”

35. Ja ta lahutas selsamal päeval keerdsabalised ja kirjud sikud ja kõik tähnilised ja kirjud kitsed, kõik, kellel oli valget küljes, ja kõik indlevad noored jäärad, andis need oma poegade hooleks

36. ning jättis kolme päeva tee enese ja Jaakobi vahele; Jaakob aga jäi karjatama Laabani ülejäänud pudulojuseid.

37. Ja Jaakob võttis enesele papli-, mandli- ja plataanipuu tooreid keppe ja kooris neile valged vöödid, paljastades keppide valge värvi.

38. Siis ta pani kooritud kepid pudulojuste ette rennidesse ja veekünadesse, kuhu pudulojused tulid jooma; ja joomas olles nad paaritusid.

39. Ja kui pudulojused keppide juures paaritusid, siis pudulojused sünnitasid tallesid: keerdsabalisi, tähnilisi ja kirjusid!

40. Ja Jaakob eraldas noored jäärad: ta pööras isaloomade pead keerdsabaliste poole ja kõigi indlevate poole Laabani pudulojuste hulgas. Nõnda tegi ta enesele eraldi karjad ega pannud neid Laabani pudulojuste sekka.

41. Ja iga kord, kui tugevamad pudulojused paaritusid, pani Jaakob kepid künadesse pudulojuste silme ette, et nad paarituksid keppide juures.

42. Aga kui pudulojused olid väetimad, siis ta ei pannud. Nõnda said väetid Laabanile ja tugevamad Jaakobile.

43. Ja mees kosus üpris väga ja tal oli palju pudulojuseid, ümmardajaid ja sulaseid, kaameleid ja eesleid.

1. Aga ta kuulis Laabani poegade kõnelusi, kes ütlesid: „Jaakob on ära võtnud kõik, mis oli meie isa päralt. Sellest, mis oli meie isa päralt, on ta enesele soetanud kõik selle rikkuse!”

2. Ja Jaakob nägi Laabani palet, ja vaata, see ei olnud enam ta vastu nagu enne!

3. Siis Issand ütles Jaakobile: „Mine tagasi oma isade maale ja oma sugulaste seltsi. Mina olen sinuga!”

4. Ja Jaakob läkitas sõna ning käskis kutsuda oma pudulojuste juurde väljale Raaheli ja Lea

5. ning ütles neile: „Ma näen teie isa palgest, et ta ei ole enam mu vastu nagu enne. Aga mu isa Jumal oli mu juures!

6. Te ju teate, et ma olen teeninud teie isa kõigest väest.

7. Kuid teie isa narritas mind ja muutis mu palka kümme korda. Jumal aga ei ole lubanud teda mulle kurja teha.

8. Kui ta ütles nõnda: tähnilised saagu sinule palgaks, siis kõik pudulojused poegisid tähnilisi. Ja kui ta ütles nõnda: keerdsabalised saagu sinule palgaks, siis kõik pudulojused poegisid keerdsabalisi.

9. Nõnda võttis Jumal teie isa karja ja andis mulle.

10. Pudulojuste innaajal ma tõstsin oma silmad üles ja nägin unes, vaata, et jäärad, kes kargasid pudulojuseid, olid keerdsabalised, tähnilised ja nastlikud.

11. Ja Jumala Ingel ütles mulle unes: Jaakob! Ja ma vastasin: siin ma olen!

12. Siis Ta ütles: tõsta ometi oma silmad üles ja vaata: kõik jäärad, kes kargavad pudulojuseid, on keerdsabalised, tähnilised ja nastlikud, sest Ma olen näinud kõike, mis Laaban sulle teeb!

13. Mina olen Peeteli Jumal, kus sa võidsid samba, kus sa andsid Mulle tõotuse. Võta nüüd kätte, lahku siit maalt ja mine tagasi oma sünnimaale!”

14. Siis Raahel ja Lea vastasid ning ütlesid temale: „Kas meil ongi enam osa või omandit meie isakojas?

15. Eks ta ole pidanud meid võõraks, kuna ta meid müüs ja ise muidugi ka meie hinna ära sõi?

16. Jah, kõik see rikkus, mille Jumal meie isalt ära võttis, on meie ja meie laste oma. Ja nüüd tee kõik, mis Jumal sulle on öelnud!”

17. Ja Jaakob võttis kätte, tõstis oma lapsed ja naised kaamelite selga

18. ja saatis teele kogu oma karja ja kõik oma varanduse, mis ta oli kogunud, oma karjavaranduse, mis ta Mesopotaamias oli soetanud, et minna oma isa Iisaki juurde Kaananimaale.

19. Aga Laaban oli läinud pudulojuseid niitma. Ja Raahel varastas oma isa teeravikujud.

20. Jaakob kasutas süürlase Laabani teadmatust ega andnud temale märku, et ta põgeneb.

21. Nõnda ta siis põgenes ühes kõigega, mis tal oli, võttis kätte ja läks üle jõe ning siirdus Gileadi mäestiku poole.

22. Aga kolmandal päeval anti Laabanile teada, et Jaakob oli põgenenud.

23. Tema võttis siis enesega ühes oma suguvennad ja ajas teda taga seitse päevateekonda ning jõudis Gileadi mäestikus temale järele.

24. Kuid Jumal tuli süürlase Laabani juurde öösel unes ja ütles temale: „Hoia, et sa Jaakobile ei ütle head ega halba!”

25. Kui Laaban Jaakobile järele jõudis, oli Jaakob mäestikus telgi üles löönud, ja Laabangi suguvendadega lõi telgi üles Gileadi mäestikku.

26. Ja Laaban ütles Jaakobile: „Mis sa oled teinud? Sa kasutasid mu teadmatust ja viisid ära mu tütred, nagu oleksid nad olnud mõõga abil vangistatud!

27. Miks sa põgenesid salaja ja vargsil viisil ega teatanud mulle, et oleksin saanud sind rõõmsasti ära saata laulude, trummi ja kandlega?

28. Sa ei lasknud mind suudelda oma poegi ja tütreid! Sa oled nüüd talitanud mõistmatult.

29. Mul oleks meelevald teha teile kurja! Aga teie isa Jumal rääkis minuga eile öösel, öeldes: hoia, et sa Jaakobile ei ütle head ega halba!

30. Nüüd oled sa küll läinud oma teed, sellepärast et sa igatsesid nii väga oma isakoja järele. Aga mispärast sa varastasid mu jumalad?”

31. Ja Jaakob vastas ning ütles Laabanile: „Sellepärast et ma kartsin! Sest ma mõtlesin, et sa röövid minult oma tütred.

32. See, kelle juurest sa leiad oma jumalad, ärgu jäägu elama! Meie suguvendade ees otsi läbi, mis mul kaasas on, ja võta ära, mis on sinu!” Aga Jaakob ei teadnud, et Raahel oli need varastanud.

33. Ja Laaban läks Jaakobi telki ja Lea telki ja mõlemate ümmardajate telki, aga ei leidnud midagi; ja Lea telgist väljudes ta läks Raaheli telki.

34. Kuid Raahel oli võtnud teeravid ja oli pannud need kaameli sadula tasku ning istus ise nende peal. Ja Laaban kompas läbi kogu telgi, aga ei leidnud midagi.

35. Ja Raahel ütles oma isale: „Ärgu süttigu viha mu isanda silmis, et ma ei saa su ees üles tõusta, sest mul on naiste asjad!” Nõnda ta otsis läbi, aga teeraveid ta ei leidnud.

36. Siis Jaakob vihastus ja riidles Laabaniga. Ja Jaakob kostis ning ütles Laabanile: „Milles seisneb mu üleastumine? Mis on mu patt, et oled mind nii tulisi jalu taga ajanud?

37. Kuna sa oled läbi otsinud kogu mu kraami, siis missuguse oma koja riista sa oled leidnud? Pane siia minu suguvendade ja oma suguvendade ette, et nad võiksid õigust mõista meie mõlemate vahel!

38. Ma olin sinu juures kakskümmend aastat! Su emalambad ja kitsed ei heitnud loodet ja jääri su karjast ma ei söönud.

39. Murtut ma sulle ei toonud, ma pidin selle hüvitama. Sa nõudsid minult niihästi päeval kui öösel varastatut!

40. Päeval piinas mind palavus ja öösel külm, ja uni põgenes mu silmist!

41. Nüüd ma olen olnud su kojas kakskümmend aastat. Neliteist aastat ma teenisin sind su kahe tütre pärast ja kuus aastat pudulojuste pärast, ja sa muutsid mu palka kümme korda!

42. Kui minuga ei oleks olnud mu isa Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Kartus, siis oleksid sa mind nüüd tühje käsi ära saatnud. Jumal on näinud mu häda ja mu kätevaeva ja on eile öösel teinud otsuse!”

43. Siis Laaban kostis ja ütles Jaakobile: „Tütred on minu tütred ja pojad on minu pojad ja pudulojused on minu pudulojused, ja kõik, mis sa näed, on minu! Aga mida ma saaksin praegu teha oma tütarde heaks või nende poegade heaks, keda nad on ilmale toonud?

44. Aga tule nüüd, tehkem leping, mina ja sina, ja see olgu tunnistajaks minu ja sinu vahel!”

45. Siis Jaakob võttis ühe kivi ja pani sambaks püsti.

46. Ja Jaakob ütles oma suguvendadele: „Korjake kive!” Ja need võtsid kive ning kuhjasid kivikangru; ja nad sõid seal kivikangru peal.

47. Ja Laaban pani sellele nimeks Jegar-Sahaduuta; Jaakob aga nimetas selle Galeediks.

48. Ja Laaban ütles: „See kivikangur olgu täna tunnistajaks minu ja sinu vahel!” Seepärast ta pani sellele nimeks Galeed

49. ja Mispa, sest ta ütles: „Issand valvab minu ja sinu vahel, kui me üksteist enam ei näe!

50. Kui sa kohtled mu tütreid halvasti või võtad mu tütarde kõrvale teisi naisi, ilma et ükski inimene oleks meie juures, vaata, siis on Jumal ometi tunnistajaks minu ja sinu vahel!”

51. Siis ütles Laaban Jaakobile: „Vaata, see kivikangur, ja vaata, see sammas, mille ma püstitasin enese ja sinu vahele, —

52. see kivikangur olgu tunnistajaks, samuti olgu see sammas tunnistajaks, et mina ei tohi tulla sellest kivikangrust mööda sinu juurde ja et sina ei tohi tulla sellest kivikangrust ja sambast mööda minu juurde kurja tegema!

53. Aabrahami Jumal ja Naahori Jumal, nende vanemate Jumal, mõistku kohut meie vahel!” Ja Jaakob vandus oma isa Iisaki Kartuse juures.

54. Ja Jaakob ohverdas mäe peal tapaohvri ning kutsus oma suguvennad leiba võtma. Ja nad võtsid leiba ning jäid ööseks mäele.

1. Aga Laaban tõusis hommikul vara, suudles oma poegi ja tütreid ning õnnistas neid; siis Laaban läks teele ja pöördus tagasi koju.

2. Ka Jaakob läks oma teed. Aga temale tulid vastu Jumala Inglid.

3. Ja Jaakob ütles, kui ta neid nägi: „See on Jumala leer!” Ja ta pani sellele paigale nimeks Mahanaim.

4. Siis Jaakob läkitas käskjalad enese eel oma venna Eesavi juurde Seirimaale Edomi

5. ja andis neile käsu, öeldes nõnda: „Öelge mu isandale Eesavile: nõnda ütleb su sulane Jaakob: ma olen tänini Laabani juures võõrana elanud ja viibinud.

6. Mul on härgi, eesleid, pudulojuseid, sulaseid ja ümmardajaid, ja ma läkitan seda teatama oma isandale, et su silmis armu leida!”

7. Käskjalad tulid tagasi Jaakobi juurde ja ütlesid: „Me jõudsime su venna Eesavi juurde. Ta juba tulebki sulle vastu ühes neljasaja mehega!”

8. Siis Jaakob kartis väga ja tal oli kitsas käes; ja ta jaotas rahva, kes ühes temaga oli, samuti pudulojused, veised ja kaamelid, kahte leeri,

9. sest ta mõtles: kui Eesav tuleb ühe leeri kallale ja lööb selle maha, siis teine leer pääseb!

10. Ja Jaakob ütles: „Mu isa Aabrahami Jumal ja mu isa Iisaki Jumal, Issand, Kes mulle ütlesid: mine tagasi oma maale ja oma sugulaste seltsi, siis Ma teen sulle head!

11. Mina pole väärt kõiki neid heategusid ja kõike seda truudust, mida sa oma sulasele oled osutanud! Sest kepp käes ma läksin üle selle Jordani, aga nüüd on mul kaks leeri!

12. Päästa mind ometi mu venna Eesavi käest, sest ma kardan, et ta tuleb ja lööb mind maha ühes emade ja lastega!

13. Sina Ise aga oled öelnud: Ma teen sulle tõesti head ja lasen su soo saada mereliiva sarnaseks, mida ei saa ära lugeda selle rohkuse pärast!”

14. Ja ta jäi selleks ööks sinna ning võttis sellest, mis oli saanud tema omaks, oma vennale Eesavile kingituseks

15. kakssada kitse ja kakskümmend sikku, kakssada emalammast ja kakskümmend jäära,

16. kolmkümmend imetajat kaamelit ja nende varssa, nelikümmend lehma ja kümme härjavärssi, kakskümmend emaeeslit ja kümme eeslitäkku.

17. Ja ta andis need oma sulaste kätte, iga karja eraldi, ja ütles oma sulastele: „Minge minu eel ja jätke vahemaa iga karja vahele!”

18. Ja ta käskis esimest, öeldes: „Kui mu vend Eesav tuleb sulle vastu, küsib sinult ja ütleb: kelle oma sa oled ja kuhu sa lähed, ja kelle omad on need, kes su ees on?

19. Siis vasta: need on su sulase Jaakobi omad, kingitus, mis läkitatakse mu isandale Eesavile, ja vaata, ka tema ise tuleb meie taga!”

20. Ja ta käskis ka teist ja kolmandat ja kõiki muid, kes karjade järel käisid, öeldes: „Te peate Eesavile ütlema sedasama, kui te teda kohtate!

21. Ja öelge ka: vaata, su sulane Jaakob tuleb meie taga!” Sest ta mõtles: ma lepitan teda kingitusega, mis mu eel läheb. Alles pärast seda ilmun ma ise tema ette, vahest võtab ta mind siis armulikult vastu.

22. Nõnda läks kingitus tema eel, aga ta ise jäi selleks ööks leeri.

23. Kuid veel selsamal ööl ta tõusis üles ja võttis oma mõlemad naised ja mõlemad ümmardajad ja oma üksteist poega ja läks läbi Jabboki koolme.

24. Ta võttis nad ja viis üle jõe, samuti viis ta üle kõik, mis tal oli.

25. Aga Jaakob ise jäi üksinda maha. Siis heitles üks Mees temaga, kuni hakkas koitma!

26. Aga kui See nägi, et Ta ei saanud võimust tema üle, siis Ta lõi tema puusaliigest; ja Jaakobi puusaliiges nihkus paigast, kui ta heitles Temaga.

27. Ja Mees ütles: „Lase mind lahti, sest juba koidab!” Aga tema vastas: „Ei ma lase sind mitte, kui Sa mind ei õnnista!”

28. Siis Ta küsis temalt: „Mis su nimi on?” Ja ta vastas: „Jaakob!”

29. Seepeale ütles Tema: „Su nimi ärgu olgu enam Jaakob, vaid olgu Iisrael, sest sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud!”

30. Siis küsis Jaakob ja ütles: „Ütle nüüd mulle Oma nimi!” Aga Ta vastas: „Miks sa Mu nime küsid?” Ja Ta õnnistas teda seal.

31. Ja Jaakob pani sellele paigale nimeks Penuel, sest ta ütles: „Kuigi ma nägin Jumalat palgest palgesse, pääses siiski mu hing!”

32. Päike tõusis, kui ta puusast longates Penuelist edasi läks. [ (Genesis 32:33) Seepärast Iisraeli lapsed ei söö tänapäevani puusanärvi, mis on puusaliigese küljes, sest ta oli löönud Jaakobi puusaliigest puusanärvi kohal. ]

1. Kui Jaakob oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tuli Eesav ja ühes temaga nelisada meest! Ta jaotas nüüd lapsed Lea ja Raaheli ja mõlemate ümmardajate vahel,

2. seadis ümmardajad ja nende lapsed ette, Lea ja tema lapsed nende järele, Raaheli ja Joosepi viimseiks.

3. Ta ise aga läks nende eel ja kummardas seitse korda maani, kuni ta jõudis oma venna juurde.

4. Aga Eesav jooksis temale vastu ja süleles teda, langes temale kaela ja suudles teda; ja nad nutsid.

5. Siis ta tõstis oma silmad üles ja nägi naisi ja lapsi, ja ta küsis: „Kes need sul on?” Ja tema vastas: „Need on lapsed, keda Jumal su sulasele armulikult on andnud!”

6. Ka ümmardajad astusid ligi, nemad ise ja nende lapsed, ja nad kummardasid.

7. Siis astus ligi ka Lea ühes oma lastega ja nad kummardasid; lõppeks astusid ligi Joosep ja Raahel ja kummardasid.

8. Siis ta küsis: „Mida sa kavatsed kogu selle leeriga, keda ma kohtasin?” Ja tema vastas: „Oma isanda silmis armu leida!”

9. Aga Eesav ütles: „Mul eneselgi on küllalt, mu vend! Jäägu sulle, mis sul on!”

10. Kuid Jaakob vastas: „Sugugi mitte! Kui ma nüüd su silmis olen armu leidnud, siis võta mu kingitus minult vastu! Sest ma olen ju tohtinud näha su palet, otsekui näeks Jumala palet, ja sa oled olnud mu vastu lahke!

11. Võta nüüd minu tervituskink, mis sulle toodi, sest Jumal on olnud mu vastu armuline ja mul on kõike küllalt!” Ja ta käis temale peale, kuni ta võttis.

12. Siis ütles Eesav: „Hakkame liikuma ja lähme, ja mina käin sinuga rinnu!”

13. Aga Jaakob vastas temale: „Mu isand näeb ju, et lapsed on väetid ja minu hooleks on imetajad pudulojused ja lehmad; kui neid liiga kiiresti aetakse ühegi päeva, siis sureb kogu kari.

14. Mingu aga mu isand oma sulase eel ja mina liigun pikkamisi oma ees käiva karja kannul ja laste kannul, kuni ma jõuan oma isanda juurde Seiri.”

15. Eesav ütles: „Ma jätan siis sinu juurde osa rahvast, kes ühes minuga on!” Aga tema vastas: „Mispärast nõnda? Kui ma ainult oma isanda silmis armu leiaksin!”

16. Ja Eesav läks selsamal päeval oma teed tagasi Seiri.

17. Aga Jaakob liikus Sukkotti, ehitas enesele koja ja tegi oma karjadele lehtkatused; seepärast pandi sellele paigale nimeks Sukkot.

18. Ja Jaakob jõudis Mesopotaamiast tulles õnnelikult Sekemi linna, mis on Kaananimaal, ja lõi linna ees leeri üles.

19. Ta ostis selle väljaosa, kuhu ta oma telgi oli üles löönud, Sekemi isa Hamori lastelt saja rahatüki eest.

20. Ja ta püstitas sinna altari ning pani sellele nimeks: „Jumal, Iisraeli Jumal!”

1. Kord läks Diina, Lea tütar, kelle Lea oli Jaakobile ilmale toonud, maa tütreid vaatama.

2. Aga maa vürsti hiivlase Hamori poeg Sekem nägi teda, võttis tema, magas ta juures ja naeris ta ära.

3. Kuid ta hing kiindus Diinasse, Jaakobi tütresse, ja ta armastas tütarlast ning rääkis tütarlapsele meelitusi.

4. Ja Sekem rääkis oma isa Hamoriga, öeldes: „Võta see tüdruk mulle naiseks!”

5. Jaakob aga sai kuulda, et ta tütar Diina oli ära teotatud. Aga et ta pojad olid tema karjaga väljal, siis Jaakob vaikis, kuni nad koju tulid.

6. Ja Hamor, Sekemi isa, läks Jaakobi juurde, et temaga rääkida.

7. Jaakobi pojad tulid väljalt, kui nad sellest olid kuulda saanud; mehed olid nördinud ja nende viha süttis väga põlema, et ta Jaakobi tütre juures magades oli Iisraelis teinud häbiteo; sest nõnda ei tohtinud teha.

8. Ja Hamor rääkis nendega, öeldes: „Mu poja Sekemi hing on kiindunud teie tütresse. Andke ta ometi temale naiseks!

9. Saage meiega langudeks, andke meile oma tütreid ja võtke enestele meie tütreid,

10. ja jääge meie juurde elama. Maa on lahti teie ees, elage, rännake ja kodunege siin!”

11. Ja Sekem ütles tema isale ja vendadele: „Kui ma teie silmis armu leian, siis annan teile, mida te minult nõuate.

12. Pange mulle peale ükskõik kui palju mõrsjahinda ja kingitusi: ma annan, mida te minult nõuate. Andke ainult tütarlaps mulle naiseks!”

13. Siis kostsid Jaakobi pojad Sekemile ja tema isale Hamorile, rääkides aga kavalasti, sellepärast et ta nende õe Diina oli ära teotanud,

14. ja ütlesid neile: „Me ei või teha niisugust asja, et anname oma õe mehele, kellel on eesnahk, sest see oleks meile häbiks.

15. Ainult sel tingimusel oleme teiega nõus, kui saate meie sarnaseiks, lastes kõik oma meesterahvad ümber lõigata.

16. Siis me anname oma tütreid teile ja võtame teie tütreid enestele, elame üheskoos teiega ja saame üheks rahvaks.

17. Aga kui te ei võta meid kuulda ega lase endid ümber lõigata, siis võtame oma tütre ja läheme ära!”

18. Ja nende sõnad olid head Hamori ja Hamori poja Sekemi silmis.

19. Ja noor mees ei kõhelnud nõnda tegemast, sest ta ihaldas Jaakobi tütart; ja tema oli lugupeetum kui kõik teised ta isakojas.

20. Siis Hamor ja ta poeg Sekem läksid oma linna väravasse ja rääkisid oma linna meestega, öeldes:

21. „Need mehed on rahuarmastajad. Jäägu nad meie juurde, elagu ja rännaku nad siin maal. Sest maa, vaata, laiub ju nendegi ees igat kätt. Siis võtame enestele naisteks nende tütreid ja anname oma tütreid neile.

22. Aga ainult sel tingimusel on mehed meiega nõus meie juures elama ja saama meiega üheks rahvaks, kui meil kõik meesterahvad ümber lõigatakse, nõnda nagu nemad ise on ümber lõigatud.

23. Nende karjad ja varandus ja kõik nende lojused, eks need saa siis meile! Olgem ainult nendega nõus, siis nad asuvad meie juurde elama.”

24. Ja nad võtsid kuulda Hamorit ja tema poega Sekemit, kõik, kes ta linna väravast läbi käisid; ja kõik meesterahvad lõigati ümber, kõik, kes ta linna väravast läbi käisid.

25. Aga kolmandal päeval, kui nad olid valudes, võtsid kaks Jaakobi poega, Siimeon ja Leevi, Diina vennad, kumbki oma mõõga ja läksid takistamatult linna ja tapsid ära kõik meesterahvad.

26. Nad tapsid mõõgateraga ka Hamori ja tema poja Sekemi, võtsid Sekemi kojast Diina ja läksid ära.

27. Jaakobi pojad tulid haigetele kallale ja riisusid linna, sellepärast et nad nende õe olid ära teotanud.

28. Nad võtsid ära nende pudulojused, veised ja eeslid ja mis iganes oli linnas või väljal.

29. Nad viisid ära kõik nende varanduse ja kõik nende lapsed ja naised, ja riisusid kõik, mis kodades oli.

30. Aga Jaakob ütles Siimeonile ja Leevile: „Te saadate mind õnnetusse, sellepärast et te mind olete teinud vihatavaks maa elanike, kaananlaste ja perislaste hulgas! Mul on vähe mehi: kui nad kogunevad mu vastu, siis nad löövad mind ja me hukkume, niihästi mina kui mu pere!”

31. Kuid nemad vastasid: „Kas ta siis tohtis talitada meie õega nagu hooraga?”

1. Ja Jumal ütles Jaakobile: „Võta kätte, mine üles Peetelisse, ela seal ja tee sinna altar Jumalale, Kes sulle ennast ilmutas, kui sa põgenesid oma venna Eesavi eest!”

2. Ja Jaakob ütles oma perele ja kõigile, kes olid ühes temaga: „Kõrvaldage võõrad jumalad, kes teie keskel on, ja puhastage endid ning vahetage riided!

3. Ja me võtame kätte ning läheme üles Peetelisse ja teeme sinna altari Jumalale, Kes mind kuulis mu ahastuse ajal ja oli minuga teel, mida käisin!”

4. Siis nad andsid Jaakobile kõik nende käes olevad võõrad jumalad ja kõrvarõngad, mis neil kõrvus olid, ja Jaakob mattis need maha ühe Sekemi ligidal oleva tamme alla.

5. Ja nad läksid teele; aga hirm Jumala ees lasus ümberkaudseil linnadel ja need ei ajanud taga Jaakobi poegi.

6. Ja Jaakob jõudis Luusi, see on Peetelisse Kaananimaal, tema ja kogu rahvas, kes oli ühes temaga.

7. Ja ta ehitas sinna altari ning pani sellele paigale nimeks Eel-Peetel, sest seal oli Jumal ennast temale ilmutanud, kui ta põgenes oma venna eest.

8. Aga Deboora, Rebeka imetaja, suri, ja ta maeti ühe tamme alla allpool Peetelit, ja sellele pandi nimeks Nututamm.

9. Ja Jumal ilmutas Ennast taas Jaakobile, kui see Mesopotaamiast tuli, ja õnnistas teda.

10. Ja Jumal ütles temale: „Jaakob on su nimi! Ärgu hüütagu su nime enam Jaakobiks, vaid su nimi olgu Iisrael!” Ja Ta pani temale nimeks Iisrael.

11. Ja Jumal ütles temale: „Mina olen kõigeväeline Jumal! Ole viljakas ja paljune! Sinust saab rahvas, jah, rahvaste hulk, ja sinu niudeist väljuvad kuningad!

12. Ja maa, mille Ma andsin Aabrahamile ja Iisakile, Ma annan sinule; ka sinu soole pärast sind Ma annan selle maa!”

13. Ja Jumal läks tema juurest üles paigast, kus Ta temaga oli rääkinud.

14. Ja Jaakob püstitas samba sinna paika, kus Ta temaga oli rääkinud, kivisamba, ja kallas selle peale joomaohvri ning valas õli.

15. Ja Jaakob nimetas paiga, kus Jumal temaga oli rääkinud, Peeteliks.

16. Siis nad läksid Peetelist teele. Aga kui veel tükk maad oli minna Efratani, pidi Raahel sünnitama, ja tal oli raske sünnitus.

17. Tema raske sünnituse ajal ütles aitajanaine temale: „Ära karda, sest ka seekord on sul poeg!”

18. Ja kui ta hing oli välja minemas, sest varsti ta surigi, pani ta temale nimeks Ben-Ooni; aga selle isa kutsus teda Benjaminiks.

19. Ja Raahel suri ning ta maeti Efrata tee äärde, see on Petlemma.

20. Ja Jaakob püstitas tema hauale samba; see Raaheli hauasammas on alles tänapäevani.

21. Ja Iisrael läks teele ning lõi oma telgi üles teispoole Karjatorni.

22. Ja kui Iisrael elas seal maal, juhtus, et Ruuben läks ja magas oma isa liignaise Billa juures. Ja Iisrael sai sellest kuulda.

23. Jaakobil oli kaksteist poega; Lea pojad: Ruuben, Jaakobi esmasündinu, Siimeon, Leevi, Juuda, Issaskar ja Sebulon;

24. Raaheli pojad: Joosep ja Benjamin;

25. Billa, Raaheli ümmardaja pojad: Daan ja Naftali;

26. Silpa, Lea ümmardaja pojad: Gaad ja Aaser. Need olid Jaakobi pojad, kes sündisid temale Mesopotaamias.

27. Ja Jaakob jõudis oma isa Iisaki juurde Mamresse, Kirjat-Arbasse, see on Hebronisse, kus Aabraham ja Iisak olid võõrastena elanud.

28. Ja Iisaki elupäevi oli sada kaheksakümmend aastat.

29. Siis Iisak heitis hinge ja suri; ta koristati oma rahva juurde, vana ja elatanud; ta pojad Eesav ja Jaakob matsid tema.

Significados: Ismael, Naftali, Mispa, Efrata.

Você está lendo Gênesis na edição ESTONIAN, Estonian, em Estoniano.
Este lívro compôe o Antigo Testamento, tem 50 capítulos, e 1531 versículos.